Claude Levi-Strauss

Nukker Troopika

See, 1955ndal aastal avaldatud Levi-Straussi raamat, mis sisaldab mõtisklusi tsivilisatsioonide muutumise üle ning autori enda võrdlusi ning seaduspärasuste otsimisi inimkonna arenguloos erinevatel kontinentidel, on andnud mulle siin Islandil mõtlemisainet mitmeteks õhtuteks. Kuid need mõtted jäägu esialgu minu pähe.

Juuli on ning viljapõllud on kollased, mõned on ka rohekad. Viljapõldude lõhn on joovastav ning kutsuv. Tulime üsna mitmest mööda ning nad õõtsutasid end võrgutavalt. Paradiisi jõudmiseks pidime J-ga enne veidi tööd tegema. Õigemini mina pidin, tema oleks võinud ka niisama istuda.

Niitsin vikatiga kohtadest, kus veel pikk hein oli ees kuni vikat läks nüriks. J riisus kokku kuivanud heina ning tekitas midagi heinasao sarnast. Koos töötasime ja higistasime kõvasti kuni otsustasime, et nüüd on meie tee merekaldale avatud.

Lihtne oli unustada KOHUSTUSED – need pole mulle kunagi meeldinud. Töö kadus meelest. Meenus aga, et R-il on Tallinnas sünnipäevaga seotud üritus ning sinna TAHTSIN minna kuna pole R-i viimasel ajal sageli näinud ja tunnen sellest suurt puudust.

Meenus ütelus armastuse kohta, mis on nagu aed mida tuleb kasta ja mille eest hoolt kanda, siis on ta ka viljakas ja ilus. Sama ju kehtib ka sõpruse kohta, sest ka see pole ju midagi muud kui Armastus.

Tulingi Tallinna ja istusimegi Kalamajas. Kohvikus. Kaks generatsiooni – viljapõldude ja Facebooki. R-i tüdruksõber mõistis viljapõldude kutset ning tegi vahet odral ja nisul. Nooremad aga teadsid kõike Facebookist, MySpace’ist, Orkutist ja muust sellisest. Tundub, et paigutun nende kahe vahele – FB on ka minu jaoks veidi nagu haigus ja selle haiguse parimaks raviks ja leevenduseks on teadagi maa.

Aga õhtu R-i ja ta sõprade seltsis oli ilus. Palju oli pilke, mis pidid ütlema, kuid mida me sõnadesse ei pane. Ja kas seda on vajagi?

Foto: JS (salaja võetud. Vabandan autori ees)

A Hawk and A Hacksaw vuntsidega akordionimängija vaatas vikerkaare poole, mis üle Tagalahe end nähtavaks tahtis teha. Balkanimaade muusika pani terve sisemuse elama ja KM võttis sandaalid jalast. Vasakul käel aga väikelinna morni-ilmelised väikekodanlased.

Tundub, et Eesti rahvatantsuks võiks pidada muusika taktis  pea noogutamist ning eriti kuumaverelised löövad veel jalaga takti  kaasa ka.

Muusika aga võttis üha rohkem enese võimusesse ning KM-iga arutlesime, et kas sellise muusika kuulamisel võiks lähtuda samast meetodist, millega vaadata abstraktset kunsti – ainult et vastupidisel kujul. Ehk siis kunsti tajumise kui muusika asemel sulgeda silmad ja tajuda muusikat kui kujutavat kunsti. Samas aga saime aru kui jabur on sellele isegi mõelda, kui on tegu balkanimaade rahvamuusikaga, mis oma olemuselt on nii vohav ja elujõuline justkui lehismets peale sooja vihma ning mida ei pea isegi tunnetama vaid ta tunnetab sind ise.

Nägin eelmal ka siinmail tuntud (mees)ajakirjanikku. Me küll ei tereta teineteist, kuid ilmselt teab ka tema mind. Olin ka kahevahel, kas paluda teda tantsima, kuid jällegi sain aru et see pole “sünnis”. Liiga palju väikekodanlikkust, mida ei suutnud ka murda järjest meeletumaks muutuvad helidevood. Kontsert lõppes ootamatult, kohalikud naised tõmbasid peened rätikud endale rohkem ümber, mehed võtsid veel õlled kätte ja läksid kodu poole.

Mina ostsin jääteed, sest R on mures, et ma joon liialt sageli alkoholi. See on tõsi, ka minul on selle pärast mure.  Seistes aga järjekorras ning rääkides jooke müüva naisega ründas mind mees rohelises pluusis. Ründas mind jooke müüva naise kaudu:

Ära räägi sellisega. Vaata teda…üks libe sell, selline sinise pluusiga. Sellist sinist pluusi kannavad vaid libedad tüübid.

Kehitasin õlgu ja lahkusin.

Eemalt kostusid sadama hääled ning veidi lähemal oli üks vene perekond üles seadnud tohutusuure värvilise päevavarju, mille all nad lõbusalt vestlesid. Koorisime mõlemad end ihualasti ning jooksime vette, ujusime ja sukeldusime ning väsides läksime rannavallile päevitama, kus parmud meid otsekohe avastasid.

Kohin tegi uniseks ning virgudes avastasime, et on juba päris hilja. Rannaäär aga oli nii ahvatlev, et ei mina ega tema tahtnud sealt kuskile lahkuda. Unistasin sellest, kuidas me teineteise embuses rannaliival magame.

Läksimegi minu pisikesse hütti, et tuua endale tekke. Hüti ümbrus on tugevasti rohtu kasvanud, olles niitmata juba 3 aastat. Verandal olles tunnetasime kohamaagiat – seda, mida nimetatakse vaikuseks, kuid mis seda iialgi pole. Tunnetasime teineteist ning seda, et oleme looduse osa ning tuksume sellega samas rütmis.

Tallinn aga ei anna iialgi midagi sellist. Jah – ilusad on jalutuskäigud Kalamaja pargis, need koidikud kui jõuad koju ja terve tänav on veel vaikne, kuid ühtsust linnaga saada? – on seda vaja? 

Nii nagu Sandra Sue (vaata pilti üleval) väidab, et kuigi konventsionaalses mõttes on autoportree kujund iseendast, on see ometigi äärmiselt kaugel tõest, nii nõustun ma temaga ning tõden, et ka kirjutamisel - proovides taasluua või -elustada esinenud olukordi, oleme me kaugel sellest, mis oli tegelikult.

Pyhendan selle loo naistele, kes loovad kodu. Naistele, kes on kodu loonud. Naistele, kes tahaksid kodu luua.

2009: selgitused.

Vaene mees, kes kuulas kõnesid teemal, kuidas igaüks on ise enda elu eest vastutav. Teiste peale ei saa loota, saab vaid enda peale loota. Mees nuttis: “Ma ei nõustu sellega iialgi. Te olete lihtsalt kibestunud.” Me mõistsime teda, arvates et arusaamine ongi raske ning seda ta on. Kuid varem või hiljem mõistame me kõik.

2007-2009: loomisrõõm.

Loomisrõõmu meenutagu Erwin Olafi foto (üleval) Hotel Winston Salem – Room 438.

On reede pärastlõuna ning istun diivanil, teisel pool lauda istub KM, silmad põnevusest punnis. Teen viimased liigutused ning tema tõuseb vihaga püsti, viskab mulle kaardipaki pähe ja käratab: “Sa teed alati reegleid nii nagu sulle sobib! Nii kuidas sulle mugavam on ja see on kõigis asjades – terves sinu elus  on nii!” Vihaga lahkus ta, jättes mind diivanile kössitama.

Mis ma küll teeksin ilma KM-ita? Kes mõistaks mind samamoodi? Kelle sülle võiksin ma panna oma pea nagu kunagi oma ema sülle? Kes ütleks mulle, kui mul on tunne, et terve maailm on mu peale vihane, et ma olen hea inimene. Kes andestaks mulle nii nagu andestavad vaid kõige lähedasemad?

Ja hetkel on nii. Maailm on vihane, kuid mina veel rohkem. Iseenda peale. Või lihtsalt kurb. On reeglid, seda ilmselgelt, kuid taaskord olin mina nad unustanud. 10-aastane tsükkel ning seda mu enda tegemiste tõttu. Üks ring lõppeb, selleks et alata otsast. 

Ja teised. Kardan. Kardan, et öeldakse midagi, mis on kohatu. Ning seega pean pea maas olema. Või valetama, kuid ka see  sunnib mind maha vaatama. Rääkida ise ka ei taha, sest see tekitab süüd.

Hiljem viisid meid KMiga eluteed pikalt koos. Armastus, mis meie vahel, on siiras ja minu arvates isetu. Kuigi vahel oleme väga isekad. Eriti mina. Oli ka aeg, kus tema kartis. Kartis, et ma hülgan ta. Olen ma seda teinud? On need jällegi need reeglid, mis on minu jaoks sobilikud?

Ning kas ka see kirjatükk, mis siin kirjutan, peab ilmavalgust nägema? Sõna pole kivi, mille kinni saad püüda. Mis on läinud, see on läinud ning tagasi teda enam ei saa.

2000: dekaad tagasi. J lahkus jättes mind maha hävitatud enesehinnanguga. Sa oled madal inimene. Sa ei saa millegagi hakkama. Sind ei ole vaja. Sa ei ole huvitav. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu… Kulus neli aastat oma väärikuse tagasi saamiseks ja siis hakkasin jällegi nägema, et inimestel on usku minusse. Ehk see tulenes ka üldisest eufooriast, mis riigis valitses.

2004: Eurfooria. Eesti riik saab Euroopa Liidu liikmeks. Inimestele tundub, et elu läheb paremaks ning isegi inimesed tunduvad paremad. Käidakse üksteisel külas ning mõned julgemad isegi naeratavad teineteisele. Meil seal osteti maja. Otse mere ääres, ilusa aia ja verandaga. Õhtuti istume verandal, joome veini. Kevadeti kuuleme luikede tiibade plaginat, mida veidi hiljem asendab sadade kajakate pidev kisa. Kõik on ilus. Inimesed tarbivad, veel ja veel. Ostame, kõike on vaja, ilma enam ei saa. Nüüd istume juba harvemini ja luiki kuuleb ka vähem – aega pole.

Õnneks on eufooria möödunud. Kujutlused reklaampildist kadunud. Nüüd on vaid võimalik sattuda eufooriasse iseendast. Mõnel juhul ka kellestki teisest.

Meenub ka aeg, kus pahkluu katsumine oli rituaaliks. Seda meenutagu ka Anton Solomoukhi pilt üleval. Ning meenutagem ka Rembrandti!

Elisabeth Badinter on välja tulnud uue raamatuga Le Conflit: la femme et la mere ning tekitanud Prantsusmaal sellega palju pahameelt. Raamatus kritiseerib ta ka muuhulgas essentsialistlikku feminismi (essentialist feminism), mis tekitab naistes, kes ei soovi lapsi rinnaga imetada, ei taha “ökosünnitust” ja muid selliseid asju, süütunnet. Aga loe pigem artiklit NY Times’ist: siit

Fotol: Elisabeth Badinter