Category Archives: Uncategorized
“Naised võivad mõnikord öelda ka midagi asjalikku”
Sama tsitaadi meeste kohta (“mehed on võimelised mõnikord ka midagi asjalikku ütlema”) ütles eile naine Maltalt. Olles loomu poolest rahulik, ei reageerinud ma ta ütelusele vaid tõdesin omaette, et kui sarnane tsitaat oleks meeste seltskonnas naiste pihta käinud, siis võiks seda solvavaks pidada. Igal juhul järgnevad pildid on pühendatud naistele, kel on öelda midagi asjalikku ning pildid on naistest, kes ütlevad midagi asjalikku.
This slideshow requires JavaScript.
Totaalselt Jahmunud
No ja siis me saabusime Madriidi. Ah, que calor! Meie peatuspaik – linnaosa Nuevos Ministerios. Linnaosa sama jube kui selle nimigi. El Corte Ingles nii suur, et läbi minna sellest oli pea võimatu, ümber minemisest rääkimata.
Kohtusime Albertoga ning üheskoos seadsime sammud Chueca poole. Teate ju küll. Chuecas ühines meiega veiniklaasi taha ka El Nino aka Dani. Ootasime õiget hetke, et minna baari nimega LL. Sisse astudes laulis laval Super Delux. Meid nähes lõpetas laulmise ja tervitas. Kuuldes, et oleme Nõukogude Liidust oli ta väga liigutatud. Kaanisime džinntoonikuid ning rääkisime miss Deluxiga, kes järjepidevalt puistas meid üle komplimentidega.
Ning siis saabus Josefina. Una mujer muy particolar! Hüppas Super Deluxi kõrvale lavale ning hakkas ringi keksima, end peegli ees uurima ja kaasa laulma. Josefina sai meie lemmikuks – kuubalanna, võltsblondid üles föönitatud juuksed tuustina peas, esiletükkivad hambad alati suures naeratuses paistmas seljas, napp helesinine kangariba katmas keha strateegilisi piirkondi.
Pärast Josefinat tuli Chumina Power (e.k vagiina jõud) – muskulatuurne naine, tugev nagu härg, peas blondid rastapatsid, seljas must latekstrikoo ja jalas lakknahast saapad. Liiga kaua jäi lavale. Parafraseerides totalmente confusot (hispaania keeles küll veidi teistmoodi): kas on olemas üldse midagi maailmas, mis viie minutiga ära ei tüütaks?
Kui El Nino ja Alberto olid lahkunud ning baari taheti hakata sulgema oli meil selge, et tuleb minna kuskile veel. Mingi kelder. Siis magama.
Teisipäeva päeval olime El Nino käsutuses ning päev kulmineerus Hieronymus Boschiga (El Bosco). Ehk siis, kui teisiti väljendada – seadsime sammud Pradosse. Boschi võib vaadata ja uurida tunde, kuid meie aeg oli kahjuks loetud – minu reisikaaslane, imekaunis prantslanna moodi eestlanna hakkas näljast kokku kukkuma. Ilmselgelt pidime minema piknikule – söögiks kõik, mis hea: oliivid, maasikad, ricotta, kitsejuust, pisikesed kalakesed õlis, tomatid ning loomulikult Lambrusco. Hispaanias on vist lihtne alkoholimürgituse ohvriks sattuda – Lambrusco maksab vaid 1€. Halvemad veinid veel vähem.
Kolmapäeva õhtu veetsime lahus. Prantslanna moodi eestlanna pani leekides kaasaegse kunsti muuseumi poole. Mina, ületöötanud, pinges, keskea lävel olev kibestunud mees pidin loomulikult veetma õhtu hotellis töötades.
Ja nüüd: järjekordne lennujaam, järjekordne ootamine.
Pildil: Vagiina jõud
Kalamaja klassika
Ühel õhtul nädalaid tagasi oli akna taga tunda niisket tuult. Koduvärvulised sättisid end magama, krõbistades ventilatsioonitorus ning vastasmaja mees oli taaskord pikali voodis, läpakas süles.
Ootamine. Armastaja on ärevuses ning meie jutt ei taha joosta. Vaikime oodates Teda.
Ta tuli tuues endaga kaasa niiskust, mis oli jäänud külge ta juustele ja riietele. Haarasin luuleraamatu.
μισάνθρωπος
Eile vahetasime R-iga austusavaldusi ning uuendasime meie duo De Profundis repertuaari. Lisandusid kaks Francesco Landini teost. Saime ka enda palju harjutatud gavoti lõpuks lõbusamalt kõlama.
Olin toonud R-ile Lätist temanimelise küpsisekarbi. Küpsiseid süües ja teed juues kiitsime teineteist (loovus, lugemus, mõistmisvõime, sotsiaalsed võimed, analüüsi- ja sünteesioskus jne jne). Enesekiituse aluseks aga sai eelnev:
1) Purjus, kallistav keskealine naabrinaine trepikojas;
2) Haisev, demagoogist 50ndates aastates mees minu söögilaua taga;
Pärast kolmetunnist musitseerimist kulmineerus õhtu sama naabrinaise rünnakuga minu korterisse, kus ta järjekordselt proovis mind kallistada ja suudelda.
Raske on kirjutada misantroopiast nii, et seda valesti ei mõistetaks. Samuti on olemas oht langeda maailmavalu kirjeldamise ohvriks. Meenub Kong Fuzi ütlelus (minu mäletamist mööda):
Ma ei kurvasta, et ma ei mõista inimesi –
Ma kurvastan, inimesed ei mõista mind.
Hinnangut anda inimkonnale oleks sama julge kui anda hinnangut iseendale. Oluline on siinjuures olla aus ning mitte lasta end eksitusse viia pettekujutlustest.
Kroonimist oodates
Tallinn – Riia bussisõit on parasjagu nii pikk ja nüri, et jõuab piisavalt mõelda elamise üle. Kõrvus Casta Diva ja ümberringi pimedus istun sirgelt oma istmel ja mõtlen elamisväärsuse üle.
Mis on see, mis teeb elu elamisväärseks? Kas siis kui on olemas see, mida reeglina peetakse õnneks vajad õnneks veel vaid seda kroonivat surma? Istud ja arutled tähenduste üle, mis hetkel hakkab elu midagi tähendama. Ebakindlad inimesed peavad leidma kõiges tähenduse ning nad peavad tundma, et nendest on kasu. Kui seda on enda elul raske leida, siis peab kindlasti surm tähendusrikas olema. Siit ka märterluse magus kutse.
Meenutas mulle taaskord viimast filmi, millele varem viitasin ja tundele, et pean minema.
Riia. Mõnikümmend ruutmeetrit vaikset pinda keset vanalinna. Vihm. BBC näitab inimesi Indias, kes ajaloo suurima tööstuskatastroofi (25 aastat tagasi, või oli see 20?) tõttu on deformeerunud (United Carboni kemikaali leke).
Mõnituhat kilomeetrit eemal istub mees, kes enne magama minekut unistab tähendusrikkast elust, surmast ja utoopiast.
Loe lisaks Saint Thomas More (pildil): http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_More
Vaata-kuula: watch?v=MBW5a77wINQ
Draamapunkt
Üks viimase aja meeldivamaid üllatusi oli S.Jõgeva trükis Draamapunkt, mille ta mulle viimasel kohtumisel kinkis. Liigutav oli lugeda, kuidas ta esimest korda Domina rollis kohtus mittemidagiütleva mehega mingis äärelinna tunnihotellis ning kirjeldas valitsenud õhustiku amatöörsust. Mind on paelunud ammu mingi veider huvi näha, kuidas sellistes olukordades inimesed toimivad – mil viisil minnakse oma rolli sisse ja kuidas see toimub. Ise tahaksin sealjuures loomulikult märkamatuks jääda. Prussakas seinapraos.
Kaunis oligi see kontrast, mida Jõgeva enda elus avas – ühelt poolt naine, kes piitsutab mehi, peab orje jms ning samas teisalt ebakindel ning kohati lapsemeelne. Igal juhul on trükis meeldivaks ajaviiteks, kui sõidad bussiga või põed laupäevast pohmelli.
