Category Archives: Piiluja
Miks mulle meeldivad transvestiidid?
Kysin seda endalt iga kord, kui transvestiite naen. Esitasin selle kysimuse endale ka eile. Taaskord Madriidis, Chuecas. Vana hea Chumina Power – veelgi voimsam kui eelmisel korral. Ning alati sobralik Super Deluxe. Proovin siis sellele kysimusele vastata veidi hiljem, sest hetkel on vaja syya.
Vagiina kui kunst
Eelnevale lisaks panen siia lingi Snappy Dance Theatre poolt tehtud lavastusele, mis keskendub Vagiinale. Miks on see meie jaoks nii huvitav? Milline on ta saladus? Me müstifitseerime teda, temast pole viisakas söögilauas valjul häälel rääkida, kuid samas räägitase temast pidevalt. Aga…head nautimist Viva la Vagina!
Utopia Matters
Viimasel kahel päeval olen ületanud rohkem sildu kui kogu enda varasema elu jooksul. Ning seda füüsiliselt, olles linnas mis ei ole justkui päris. Utoopia, mis on tehtud teoks.
Hommikul, kui päike hakkas aknast sisse paistma ning elu kanalil muutus üha häälerikkamaks, ei jäänud muud üle kui minna üle paari silla. “Ciao ragazzi, cosa vi posso offrire?” Kohv, veriapelsinidest pressitud mahl, cornetto con la crema ning siis Gallerie dell Accademia Venezia. Peale kümneid taevaminemisi, püha Sebastiane ning madonnasid lapsega jõudsin kümnetuhande märtri juurde Ararati mäel. Esimene Vittorio Carpacciolt. Tegu keskaegse legendiga kümnest tuhandest Rooma soldatist, kes pöördusid ristiusku ning keda seetõttu Ararati mäel risti löödi. Kannatavad mehekehad puudel ja maas.
Veel pühakuid kuni lõpuks Neli Allegooriat Giovanni Bellinilt. Lapsed tõmbamas kaarikut, milles seisab Dionysos, kes pakub vooruslikule sõdalasele vilju. Virtus Sapentia ehk huvitavaim neist neljast kuna tavaliselt kiusatustena kujutatakse naisi, kuid siin näeme teokarbist hoopis meest välja tulemas, varustatud pika maoga.
Baby-bitter, oliivid ning siis taldrikul sardiinid, kaheksajalad ja krevetid, peale mida kolm raviooli. Vajalik ettevalmistus, kui tee viib Peggy Guggenheimi muuseumisse, kus on näitus Utopia Matters. Vennaskonna-laadsed kunstikoolkonnad artikuleeritud utopistlike ideedega. Primitifs, Natsareenlased (?), Pre-Rafaeliidid…sealt edasi Bauhausini ja Stalinistliku industriaalkunstini (vabandan kunstiteadlaste ees, kui terminitega puusse panen).
Pärast siestat, pikka jalutuskäiku ning õhtusööki Rialto silla juures aga viivad meie sammud Arsenali poole. Leevendus San Marco ja Rialto lärmist. On aasta 2010 ning Veneetsias toimub kaasaegse tantsu biennaal. Fookuses on Kanada ja Austraalia ning Uus-Meremaa. Avalöögiks Wen Wei Dance Company tantsuetendus Unbound. Muidu kauni dünaamika juures mõjuvad grotesksena Hiina lootos-sussikesed, mida tantsijad etenduse jooksul endale jalga panevad. Lootos-sussikesed näitavad meile ilu ja valu suhestumist, allaheitlikkust ning domineerimist, seksuaalset iha ja kontrolli. Nad on sümboliks, näitavad meile teed seotusest vabanemiseni.
Pildil: Unbound
“Naised võivad mõnikord öelda ka midagi asjalikku”
Sama tsitaadi meeste kohta (“mehed on võimelised mõnikord ka midagi asjalikku ütlema”) ütles eile naine Maltalt. Olles loomu poolest rahulik, ei reageerinud ma ta ütelusele vaid tõdesin omaette, et kui sarnane tsitaat oleks meeste seltskonnas naiste pihta käinud, siis võiks seda solvavaks pidada. Igal juhul järgnevad pildid on pühendatud naistele, kel on öelda midagi asjalikku ning pildid on naistest, kes ütlevad midagi asjalikku.
This slideshow requires JavaScript.
Seitse surmapattu
Kivirähki näidend Ingel, ingel vii mind taeva oli üldjoontes meeldiv üllatus, kuid seda ebameeldivamaks üllatuseks oli saalis viibinud publik. Publiku hinnangul oli olemas justkui kohustus naerda, kui Kivirähk on autoriks.
Etendus, olles üles ehitatud seitsmele surmapatule pakkus analüüsiks erinevaid aspekte: sookriitilist, ajaloolisest perspektiivist lähtuvalt ja ideoloogiast lähtuvalt.
Ehk vast kõige nõrgem oligi lavastus sooaspektist vaadelduna. Hüsteeriline naine, kommunist, kel seljas räbalad kehastab seitset surmapattu. Tema vastaspooleks on lihtsameelne ja heasüdamlik Eesti maamees, kes vaid teeb oma tööd ning ei mõtiskle Suurte Ideede üle.
1. Viha: hüsteeriline naine ja lahke ning kannatlik mees;
2. Aplus: näljastreiki pidav naine, kes ei suuda siiski öelda “ei” ja pirukaid toov, muretsev mees;
3. Ahnus: manipuleeriv, emotsionaalne naine ning siiras mees
4. Halb tuju, laiskus: mossitav naine ja muretsev mees
5. Liiderlikkus: jääb lugejale otsustada
6. Kadedus: oma õde kadetsev naine ja kohmetu mees
7. Kõrkus: jääb lugejale otsustada
Ideoloogiliselt oli näidend samuti lihtsalt loetav ning seostatav tänapäeva Eestiga. Parempoolne, rahvuslik arusaam Eestist versus ideaalid nagu solidaarsus, sotsiaalsus, õiglus, vabadus.
Linnas ringi käies olen tähele pannud plakatit: Ahelad on paremad kui vabadus. Ka antud lavastuses oli läbi põimitud isikliku vabaduse ja vabaduse ideaalide omavaheline sasipundar. Sageli, nii ka selles lavastuses proovitakse neid vastandada. Aga milleks?
Ülal: Hieronymus Boschi Seitse Surmapattu
Jõgi ühendava ja lahutava metafoorina
London River. Armand Amari orientaalsed helid ja Berliini filmifestivali auhinnaga pärjatud Burkina Fasost pärit näitleja Sotigui Kouyaté moodustavad hingekriipiva terviku. Teiseks peategelaseks on Brenda Blethyni kehastatud naine, kes otsib oma kaduma jäänud tütart.
Lisaks Euronewsi ja ITV’i dokumentaalkaadrid Londoni 2005 aasta pommirünnakutest, kultuurilised ja rassilised sterotüübid ja kartused ning peategelaste lootus leida kadunud lapsi. Jõgi võib olla ühendav kuid ka lahutav. Teine kallas tundub sageli kauge olevat ning võib hirmu sisendada. London River on keskendunud selle lahutava ja ühendava jõu analüüsile, tehes seda lihtsalt, selgelt ning südamlikult.
Gay art-porno zombiefilm
Eile avastasin Elioni videolaenutusest Bruce la Bruce’i (vt ka fotot Pieta ühe mu varasema sissekande juures) filmi Otto or Up With Dead People. Üllatus oli see igal juhul kuna olen pikalt juba BLAB’i filme näha tahtnud. Ühiskonnakriitilises teoses, millele annab külge panna palju erinevaid silte (gay, art, porno, zombie, low budget, paroodia, odav, C-kategooria, tummfilm jne jne) on tegelasteks Otto – nooruk kes arvab, et ta on zombie; Medea naine, kes teeb homozombiedest filmi; Hella, tema tüdruksõber (ning millise hauaplaadi ta endale sünnipäevaks sai!); Fritz ja Maximillian – kaks näitlejat, kes mängivad gay zombie pornokas.
Loe lisaks Bruce’i blogi: http://www.brucelabruce.com/news.html
Vahekord Robotnaisega (Fembot?)
Naine kelle viimaste aastate seksuaalsed praktikad viitavad asjaolule, et ta võib olla lesbi tegi mulle ülestunnistuse: ta nägi unes, et oli minuga vahekorras Robotnaisena. Unenägu oli inspireeritud fotost, kus minuga äravahetamiseni sarnane mees seda just ühes vulgaarse sisustusega toas teeb. Lisaks väitis ta, et unenäo-seks on alati hea. Viimasega ei saa aga siiski nõustuda – esineb ka kordi kus erootilised unenäod on painavad ning ebaloomulikud…ühekorra tahtsin oksendada. Jaan läks viiekordse paneelmaja keldris asuvasse videolaenutusse, kus teda teenindas labase meigiga keskealine slaavlanna. Jaan soovis vaadata mingit seiklusfilmi. Filmi saamiseks aga pidi ta teenindajaga sealsamas otsekohe vahekorda astuma. Situatsiooni vulgaarsus ajas Jaani oksendama.
Juhtum 2: Jaan õppis ülikoolis. Üks tema õppejõududest oli 60ndates eluaastates daam, kellele Jaan miskipärast pidi külla minema. Õppejõud võttis Jaani vastu kombinees….(tsenseeritud)….Jaan vältis õppejõudu mitmeid nädalaid.
Sootu iha
Kuna ta räägib ihadest, siis pole vahet kas ta on mees või naine. Härra Jaan* vaatas endale püksi, kas kõik on ikka alles, ohkas kergendatult ning jäi õndsalt magama. Sitsiilias (kahtlustan et ka mujal vahemere ääres) katsutakse oma munasid kui nähakse mingit õnnetust lubavat märki (must kass ja sellised). See harjumus Jaanile sealt külge ei jäänud.
Aga mõtiskluse kohaks on ikkagi – mis Jaani tekstides viitab “naiselikkusele”? On see teemade valik, sõnakasutus, mõtlemise struktuur(itus)?
Pilt: Johann Pinto
Loe ja piilu lisaks: Genitalia apoteotica (http://genitaliaapoteotica.blogspot.com/)
* Nimi muudetud. Tõeline tunnistaja teada.
