Looduse rütmis

Autos istudes oli silme ees mul vaid pikk, kollane rannaviirg, mida ääristavad männid. Kui lõpuks Dirhamisse kohale jõudsin ning pöörasin sellele pisikesele teele, mis viib sadamast eemale läks ootusärevus üha suuremaks. Tundsin juba merd.

Eemalt kostusid sadama hääled ning veidi lähemal oli üks vene perekond üles seadnud tohutusuure värvilise päevavarju, mille all nad lõbusalt vestlesid. Koorisime mõlemad end ihualasti ning jooksime vette, ujusime ja sukeldusime ning väsides läksime rannavallile päevitama, kus parmud meid otsekohe avastasid.

Kohin tegi uniseks ning virgudes avastasime, et on juba päris hilja. Rannaäär aga oli nii ahvatlev, et ei mina ega tema tahtnud sealt kuskile lahkuda. Unistasin sellest, kuidas me teineteise embuses rannaliival magame.

Läksimegi minu pisikesse hütti, et tuua endale tekke. Hüti ümbrus on tugevasti rohtu kasvanud, olles niitmata juba 3 aastat. Verandal olles tunnetasime kohamaagiat – seda, mida nimetatakse vaikuseks, kuid mis seda iialgi pole. Tunnetasime teineteist ning seda, et oleme looduse osa ning tuksume sellega samas rütmis.

Tallinn aga ei anna iialgi midagi sellist. Jah – ilusad on jalutuskäigud Kalamaja pargis, need koidikud kui jõuad koju ja terve tänav on veel vaikne, kuid ühtsust linnaga saada? – on seda vaja? 

Nii nagu Sandra Sue (vaata pilti üleval) väidab, et kuigi konventsionaalses mõttes on autoportree kujund iseendast, on see ometigi äärmiselt kaugel tõest, nii nõustun ma temaga ning tõden, et ka kirjutamisel - proovides taasluua või -elustada esinenud olukordi, oleme me kaugel sellest, mis oli tegelikult.

Pea maas

KM on ikka minu elus olulist rolli mänginud. Kohtasin teda esimest korda Palermos. Ta vaatas, jalas triibulised püksid, üle teiste peade. Mitte, et inimesed oleksid lühikesed olnud. Pigem tundus tema väga pikana.

On reede pärastlõuna ning istun diivanil, teisel pool lauda istub KM, silmad põnevusest punnis. Teen viimased liigutused ning tema tõuseb vihaga püsti, viskab mulle kaardipaki pähe ja käratab: “Sa teed alati reegleid nii nagu sulle sobib! Nii kuidas sulle mugavam on ja see on kõigis asjades – terves sinu elus  on nii!” Vihaga lahkus ta, jättes mind diivanile kössitama.

Mis ma küll teeksin ilma KM-ita? Kes mõistaks mind samamoodi? Kelle sülle võiksin ma panna oma pea nagu kunagi oma ema sülle? Kes ütleks mulle, kui mul on tunne, et terve maailm on mu peale vihane, et ma olen hea inimene. Kes andestaks mulle nii nagu andestavad vaid kõige lähedasemad?

Ja hetkel on nii. Maailm on vihane, kuid mina veel rohkem. Iseenda peale. Või lihtsalt kurb. On reeglid, seda ilmselgelt, kuid taaskord olin mina nad unustanud. 10-aastane tsükkel ning seda mu enda tegemiste tõttu. Üks ring lõppeb, selleks et alata otsast. 

Ja teised. Kardan. Kardan, et öeldakse midagi, mis on kohatu. Ning seega pean pea maas olema. Või valetama, kuid ka see  sunnib mind maha vaatama. Rääkida ise ka ei taha, sest see tekitab süüd.

Hiljem viisid meid KMiga eluteed pikalt koos. Armastus, mis meie vahel, on siiras ja minu arvates isetu. Kuigi vahel oleme väga isekad. Eriti mina. Oli ka aeg, kus tema kartis. Kartis, et ma hülgan ta. Olen ma seda teinud? On need jällegi need reeglid, mis on minu jaoks sobilikud?

Ning kas ka see kirjatükk, mis siin kirjutan, peab ilmavalgust nägema? Sõna pole kivi, mille kinni saad püüda. Mis on läinud, see on läinud ning tagasi teda enam ei saa.

2000: dekaad tagasi. J lahkus jättes mind maha hävitatud enesehinnanguga. Sa oled madal inimene. Sa ei saa millegagi hakkama. Sind ei ole vaja. Sa ei ole huvitav. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu… Kulus neli aastat oma väärikuse tagasi saamiseks ja siis hakkasin jällegi nägema, et inimestel on usku minusse. Ehk see tulenes ka üldisest eufooriast, mis riigis valitses.

2004: Eurfooria. Eesti riik saab Euroopa Liidu liikmeks. Inimestele tundub, et elu läheb paremaks ning isegi inimesed tunduvad paremad. Käidakse üksteisel külas ning mõned julgemad isegi naeratavad teineteisele. Meil seal osteti maja. Otse mere ääres, ilusa aia ja verandaga. Õhtuti istume verandal, joome veini. Kevadeti kuuleme luikede tiibade plaginat, mida veidi hiljem asendab sadade kajakate pidev kisa. Kõik on ilus. Inimesed tarbivad, veel ja veel. Ostame, kõike on vaja, ilma enam ei saa. Nüüd istume juba harvemini ja luiki kuuleb ka vähem – aega pole.

Õnneks on eufooria möödunud. Kujutlused reklaampildist kadunud. Nüüd on vaid võimalik sattuda eufooriasse iseendast. Mõnel juhul ka kellestki teisest.

Meenub ka aeg, kus pahkluu katsumine oli rituaaliks. Seda meenutagu ka Anton Solomoukhi pilt üleval. Ning meenutagem ka Rembrandti!

The Importance of Being Earnest

Me nägime teineteist Balti jaama perroonil. Olin maha astunud Tartu rongilt. Tabades mu silmis äratundmise pööras tema pea ära. Vist lootes, et ma siiski ei näinud teda. Ta polnud muutunud. Võib-olla ainult kindlamalt oma riietusega välja toonud seda, kes soovib olla – lihtne ja loomulik. Seljas sinisetriibuline särk, traksidega püksid üles tõmmatud ning peas kaabu. Kõndisin tast mööda ning halastasin – ei öelnud “tere”. Tundsin, kuidas ta soovib, et ma ei teeks seda. Mis ikka, mees kes jutlustab vabadusest on oma hirmude vang. 

See polnud esimene kord. Mõni aeg varem kohtusime Tartus, ühes kirikus. Sedakorda tuli küll “tere” üle huulte, kuid sellele järgnes põgenemine.  Kahju on…isegi mitte kahju vaid lihtsalt hale. Nüüd seda enam.

Vaatamiseks: Teun Hocks

Totaalselt Jahmunud

No ja siis me saabusime Madriidi. Ah, que calor! Meie peatuspaik – linnaosa Nuevos Ministerios. Linnaosa sama jube kui selle nimigi. El Corte Ingles nii suur, et läbi minna sellest oli pea võimatu, ümber minemisest rääkimata.

Kohtusime Albertoga ning üheskoos seadsime sammud Chueca poole. Teate ju küll. Chuecas ühines meiega veiniklaasi taha ka El Nino aka Dani. Ootasime õiget hetke, et minna baari nimega LL. Sisse astudes laulis laval Super Delux. Meid nähes lõpetas laulmise ja tervitas. Kuuldes, et oleme Nõukogude Liidust oli ta väga liigutatud. Kaanisime džinntoonikuid ning rääkisime miss Deluxiga, kes järjepidevalt puistas meid üle komplimentidega.

Ning siis saabus Josefina. Una mujer muy particolar! Hüppas Super Deluxi kõrvale lavale ning hakkas ringi keksima, end peegli ees uurima ja kaasa laulma. Josefina sai meie lemmikuks – kuubalanna, võltsblondid üles föönitatud juuksed tuustina peas, esiletükkivad hambad alati suures naeratuses paistmas seljas, napp helesinine kangariba katmas keha strateegilisi piirkondi.

Pärast Josefinat tuli Chumina Power (e.k vagiina jõud) – muskulatuurne naine, tugev nagu härg, peas blondid rastapatsid, seljas must latekstrikoo ja jalas lakknahast saapad. Liiga kaua jäi lavale. Parafraseerides totalmente confusot (hispaania keeles küll veidi teistmoodi): kas on olemas üldse midagi maailmas, mis viie minutiga ära ei tüütaks?

Kui El Nino ja Alberto olid lahkunud ning baari taheti hakata sulgema oli meil selge, et tuleb minna kuskile veel. Mingi kelder. Siis magama.

Teisipäeva päeval olime El Nino käsutuses ning päev kulmineerus Hieronymus Boschiga (El Bosco). Ehk siis, kui teisiti väljendada – seadsime sammud Pradosse. Boschi võib vaadata ja uurida tunde, kuid meie aeg oli kahjuks loetud – minu reisikaaslane, imekaunis prantslanna moodi eestlanna hakkas näljast kokku kukkuma. Ilmselgelt pidime minema piknikule – söögiks kõik, mis hea: oliivid, maasikad, ricotta, kitsejuust, pisikesed kalakesed õlis, tomatid ning loomulikult Lambrusco. Hispaanias on vist lihtne alkoholimürgituse ohvriks sattuda – Lambrusco maksab vaid 1€. Halvemad veinid veel vähem.

Kolmapäeva õhtu veetsime lahus. Prantslanna moodi eestlanna pani leekides kaasaegse kunsti muuseumi poole. Mina, ületöötanud, pinges, keskea lävel olev kibestunud mees pidin loomulikult veetma õhtu hotellis töötades.

 Ja nüüd: järjekordne lennujaam, järjekordne ootamine.  

Pildil: Vagiina jõud

Kui tegelikkus imiteerib pornot

Kahjuks ei ole pealkiri minu välja mõeldud.

Kohtumine kaasmaalasega Harlemis. Pühapäev (järjekordne). Kaasmaalane saabus New Yorki mõned päevad tagasi. Öösel kell 2. Kaasas aadress, kus pidavat tasuta ööbida saama. Koht asus Brooklynis. Kaasmaalane helistab ning meeshääl ütleb: Wait till my mute friend lets you in. Kaasmaalane on koos sõbraga. Kui uks avaneb selgub, et tegu ei ole mitte mute sõbraga vaid nude sõbraga. Tegu on nudistide kommuuniga Brooklynis. Ruum on täidetud alasti inimestega kes lebavad käterätikutel.

Kaasmaalase sõber teeb tutvust pornostaaridega. Päev hiljem elavad kaasmaalased pornostaaride korteris. Seal elavad ka veel drag queenid. Drag queenid, kes armastavad muusikale, kelle jaoks elu ongi muusikal. Hommik algab muusikalide laulmisega ja kestab kuni hilise õhtutunnini. Vahepeal ohtralt alkoholi. Öösel pidu.

Mulle käib pinda, kui tegelikkus imiteerib pornot. Eriti kui mina mängin mõlemas peaosa.

Foto: Alan B Stone tänaselt International Center of Photography näituselt

Il Potere e la grazia

Pogenemine jouluoudusest. Lennuk, moned tunnid ja olen Roomas. Joululaupaev kulub peamiselt niisama ringi uitamisele: jalutuskàigud Colosseumi ymber, piazza della Pigna (mu endine elukoht), via Condotti ja Hispaania trepid ning ohtusòòk (rannakarbid, pasta alla vodka ja lesta  moodi kala) pisikeses pererestoranis. Otsustasime kaaslastega vàltida Vatikani.

Jàrgmisel hommikul kuuleme, et maailm on sokis kuna paavsti olevat rynnatud. Veider, kuidas pisike punt inimmòistusega manipuleerijaid ning kuulutatakse ka sekulaarsete yhiskondade poolt jòulude paiku pyhaks.  Samas, mis seal veidrat on.

Peale hommikusòòki kòndisime Colosseumi ning sealt edasi San Clemente kirikusse. Kohale jòudsime jumalateenistuse lòpuks. Kui inimesed olid lahkunud kysisin hoovidesse ja katakombidesse sisse pààsemise kohta. Kahjuks olid vaid sel pàeval aastas kòik vàravad kinni ning Rooma yhe pònevama kiriku saladusi meile ei paljastatud.

Sama saatus tabas meid ka, kui soovisime minna Villa Borghesesse. Va bene, un’altra volta.

 Laupàev. Rooma tutvustavast ajaloofilmist, mida kàisime Time Elevatoris vaatamas ma parem ei hakka kirjutamagi, et mitte taaselustada koletuid màlestusi.

Nyyd aga tànase pàeva pònevaim: nàitus Il Potere e la Grazia. Kunstiteosed pyhakutest, màrtritest ning valitsejatest. Erilisena paistis Jan van Eyck’i “Pyha Francise Stigmad” - sisaldades endas elu dynaamikat. Tegu on teosega, mida vaadates tòepoolest aeg kaob ja pildiraami taga olev elab imelisel kombel.  

Kahjuks saab mul kohe interneti aeg otsa ning seetòttu ei saa ma hetkel pikemalt kirjutada, proovin hiljem peamise teema – pyhadus ja vòim – juurde tagasi tulla.

Gay art-porno zombiefilm

Eile avastasin Elioni videolaenutusest Bruce la Bruce’i (vt ka fotot Pieta ühe mu varasema sissekande juures) filmi Otto or Up With Dead People. Üllatus oli see igal juhul kuna olen pikalt juba BLAB’i filme näha tahtnud. Ühiskonnakriitilises teoses, millele annab külge panna palju erinevaid silte (gay, art, porno, zombie, low budget, paroodia, odav, C-kategooria, tummfilm jne jne) on tegelasteks Otto –  nooruk kes arvab, et ta on zombie;  Medea naine, kes teeb homozombiedest filmi; Hella, tema tüdruksõber (ning millise hauaplaadi ta endale sünnipäevaks sai!); Fritz ja Maximillian – kaks näitlejat, kes mängivad gay zombie pornokas.

Loe lisaks Bruce’i blogi: http://www.brucelabruce.com/news.html

Jalg nagu muinasjutt

Eelmäng

Teisipäeva hommik, kell on 6. Ülestunnistaja ärkab ja ta viiakse laatsareti, kus pannakse istuma väikesesse kabinetti, dermantiiniga kaetud toolile. Üle laua vaatab teda kurjailmeline vanem slaavi daam. Laualambi valgusvihk on suunatud otse ülestunnistajale näkku. “V balnitsu, da? Zdes vashõ dokumentõ.” Pobisen oma tänusõnad.

Edasi pikk koridor ja tuba, mis täidab garderoobi funktsiooni. Järjekordne laud, mille taga järjekordne vanem daam, kes ei tõsta oma tähtsatelt paberitelt pilkugi kui sisse astun vaid ühmab: “Kardina taha ja riided seljast. Aluspüksid jalga jätta, sall ja müts kotti!” Lähen osutatud kohta ja hakkan lahti riietuma. Panen ka kingad salli ja mütsi jaoks antud kotti. Naine tuleb ka ning nähes seda kotti hakkab valjul häälel etteheiteid tegema: “No kakshe tak?! Kingad ikka eraldi! Kas kodus paned ka salli ja kingad ühte kotti. Kingad mustad on ju!”. Lõpetuseks ohkab toonil, mis on kõike näinud.

Saan oma palatisse, kus mulle saatuse poolt on määratud kaaslasteks 4 vanemat meest. Ühel pole jalgu. Teisel on torud kuskil siseorganites. Jään ootama. Lõpuks saabub järjekordne keskealine daam, kes ütleb lakooniliselt: “Tulge järgi, valmistan Teid ette!”

Avaakordid

Lähen daami järel tuppa. Naine annab mulle sinise paberkitli ja mustad paberist stringid. Tõsi küll paberist on vaid osa, mis kaitseb noksi, ülejäänud on vaid kummiribad. Käsib mul raamile pikali heita. Täidan käsu.

Eredas valguses hakkab naine mind kui lihatükki käänama ja pöörama. Eesmärgiks oma eelajaloolise aparaadiga mu jalg karvadest puhtaks saada. Kole kõdi on. Naerma ajab.

Partituur kehale

Lõpuks viiakse mind liftiga korrusele, kus inimestel plaan mu jalg katki lõigata. Ootusärevus on suur. Mõtlen omaette, et sooviksin ka kogu protseduuri näha ning juurdlen küsimuse üle, et kas peaks neil paluma mingit peeglit hoida, et näha, kui mul palutakse püsti tõusta ning operatsioonilauale pikali heita. Teen seda. Kanüül ja rõõmurohi. Hirmus naljakas hakkab. Lülisamba vahele kuskile torgatakse mingi nõel ja tunnen kuskil lülisambas liikumist, justkui mingi uss liiguks seal ringi. Ikka on naljakas. Räägin sundimatult õdedega ning proovin piiluda, mis seal jalgade pool toimub. Pea lükatakse tagasi. Uinun.

Finaal

Keegi äratab mind õrnalt. Järjekorde keskealine daam – opibloki õde. Küsin ta käest itsitades, et mis ta peale tööd teeb ning teen ettepaneku, et ta peaks minu palatisse mulle külla tulema. Ta naerab ja ütleb, et ma edasi magaksin. Magangi.

Palatis ärkan. Jalgu pole olemas, vähemalt ei tunne neid – ńäen aga neid. Tahaks veel rõõmurohtu ja magada. Magangi õhtuni ja hakkan tasapisi juba oma jalgu tundma, liigutada veel ikka ei saa.

Järelmäng

Öörahu saabudes kustutatakse tuled. Üks meestest pistab kisama: “Na pomosh! Ubjuuuuuut!” Kägiseb ja koriseb nii nagu prooviks keegi teda kägistada. Saabuvad õed. Mees istub rahulikult oma voodil ja vabandab. Oli eksinud. Öö jooksul lööb veel  mitu korda trianglit.

Jalg nagu muinasjutt

Ülejärgmisel päeval võetakse sidemed ära ning pannakse uued. Õnnestub piiluda oma jalga – see särab imelises värvigammas: erinevat tooni rohelist, sinist, kollast, punast, lillat ning muidugi oranži.

Märtrisurm

Olles juba varem tunnistanud üles oma unelmast – märtrisurmast – tundub kohane kirjutada tänase õhtu katarsisest: Poliuto kontsertettekandest “Estonias”. Kuid enne seda tuleb tunnistada veel möödunud nädala sündmustest.

Pühapäev. Tartu. Kontsert Salemi kirikus. Kirikuhoone on õõvastust tekitav – just selline nagu kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümmnendate algul välismaise raha eest ehitati. Peale vaadates tuleb tõdeda, et lisaks pühakojale sisaldab hoone endas veel sauna, peosaali, magamisruume ja Jumal teab mida.

10 minutit enne kontserdi algust istume teises reas, loeme kava ja õelutseme vahelugemiste pärast. Oma õuduseks olime märganud, et peale iga pala on vahelugemine. Kartsime halvimat.

Ja halvim juhtuski. Selgus, et neiu, kes meie ees istus kui vahelugemist enne kontserdi alguses kritiseerisime ongi vahelugeja. Piinlik oli. Veidi. Kontsert lõppes jumalasulase palvega – nad kohe ei suuda olla vaiki.

Töönädal sisaldas endas piinu, mõtteselgust ja jubedaid kehalisi avastusi. Nädal kulmineerus koolitusega, mida viis läbi minu hinnangul ebakompetentne naine, kes sundis meid voolima plastiliinist kujukesi ja neid mööda lauda ringi liigutama, proovides sealjuures teha mingit nurgataguse posija psühhoanalüüsi.

Aga nüüd katarsise juurde. Poliuto. Pani mind mõtisklema taaskord naiste alaväärsele positsioonile ajaloos. Loo tegevuspaik Armeenia ning Poliuto, ristiusku pööranu, mõistetakse surma. Hiljem saab tast pühak, kuid ta naine, kes on loo tegelik kangelane, ei pälvi säärast au. Teda on kujutatud kui ebastabiilset, jõuetut naisukest, kes algul ei suuda otsustada kumba meest armastab, hiljem otsustab lasta end ristiusku pöörata vaid seetõttu, et ta kaasal (Poliutol) on väga suur enesekindlus (ka surmale vastu hakata).

Lugu ise meenutab aga praegust perioodi (praegune=sekulariseerimisperiood euroopas). On endine usk ja on uus usk. Uue usu tunnistajad määratakse surma. Sarnane olukord, kuigi vähem dramaatiliselt, toimub ka praegu. Kristlus on oma tähendust minetanud (minetamas) ning uus usk (teadus, inimkesksus, demokraatia, sõnavabadus jms) on kujunenud (kujunemas). Lisaks soovitan lugeda delfis ilmunud Varro Vooglaiu artiklit “Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu” (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=27506793&l=fpOpinion). Grotesksena antud artiklis tundub autori viis süüdistada Reimo Metsa demagoogias ja muudes pattudes, kui autor ise kasutab just selliseid võtteid ise. Homoseksuaalsuse teemal soovitan ka veel lugeda veidi erinevat versiooni Polyeuct ja Nearchuse sõprusest. Polyeuct’i viimasteks sõnadeks Nearchusele: “Mäleta meie salajast vannet…”

Mehed: läbikukkunud sugupool?

Rootslanna pidas ettekande “Gender and climate change” ning näitas kuidas kliimamuutused mõjuvad naiste ja meeste olukorrale erinevalt ning kuidas kliima muutuste põhjuseid on mõistlik ja vajalik analüüsida ka soo aspektist. Numbreid mul peas küll pole, kuid otsin mingi hetk üles.  Ettekandest tuli välja, et maakera peamised saastajad on mehed ja kannatajateks naised. Mehed kasutavad rohkem isiklikke transpordivahendeid (CO2 õhku paiskamist olevat analüüsitud) ning naised kasutavad ühistransporti, mis teadupärast on keskkonnasõbralikum.  Tööstus, mis maakera saastab (vt ka sissekannet BBC saate teemal) on juhitud ka peamiselt meeste poolt. Ökotoodete ostjad ning üldse kõrgema ökoteadlikkusega on aga naised.

Teises ettekandes analüüsiti finantskriisi põhjuseid ning Üllatus! Üllatus! põhjustajateks jällegi mehed, kes kontrollivad finantssektorit.

Mõelgem veel kuritegude statistikale, riskikäitumisele ja muule sellisele (sh tõsiasjale, et mehed vähemalt Eestis on harimatumad) ning saame Mehest pildi kui ühest jube ebameeldivast tegelasest. Ahjaa…mehed on ka ebatolerantsemad teiste suhtes (vt FRA uuringut homofoobiast). Selliste käitumismustrite põhjenduseks tuuakse sageli maskuliinsuse ideaale.  

Kui paar nädalat tagasi Rootsis olin, siis kohtusin ühe Itaalia sotsioloogiga, kes ütles: Masculinity is like a disease spread by women. 

Olen juba nii palju kirjutanud konstrueeritud ja kaasasündinud omadustest , et ei suuda enam siin hetkel sellest pajatada, kuid itaallanna sõnad andsid ühe võimaluse Meeste süüst mitte just puhtaks pesemiseks, kuid veidi vähemaks süükoorma võtmiseks ning lahenduste leidmiseks. Sest sama jabur on ka sugupooltevaheline sõda.  

Foto: rühmitus Lodz Kaliska