Pea maas

KM on ikka minu elus olulist rolli mänginud. Kohtasin teda esimest korda Palermos. Ta vaatas, jalas triibulised püksid, üle teiste peade. Mitte, et inimesed oleksid lühikesed olnud. Pigem tundus tema väga pikana.

On reede pärastlõuna ning istun diivanil, teisel pool lauda istub KM, silmad põnevusest punnis. Teen viimased liigutused ning tema tõuseb vihaga püsti, viskab mulle kaardipaki pähe ja käratab: “Sa teed alati reegleid nii nagu sulle sobib! Nii kuidas sulle mugavam on ja see on kõigis asjades – terves sinu elus  on nii!” Vihaga lahkus ta, jättes mind diivanile kössitama.

Mis ma küll teeksin ilma KM-ita? Kes mõistaks mind samamoodi? Kelle sülle võiksin ma panna oma pea nagu kunagi oma ema sülle? Kes ütleks mulle, kui mul on tunne, et terve maailm on mu peale vihane, et ma olen hea inimene. Kes andestaks mulle nii nagu andestavad vaid kõige lähedasemad?

Ja hetkel on nii. Maailm on vihane, kuid mina veel rohkem. Iseenda peale. Või lihtsalt kurb. On reeglid, seda ilmselgelt, kuid taaskord olin mina nad unustanud. 10-aastane tsükkel ning seda mu enda tegemiste tõttu. Üks ring lõppeb, selleks et alata otsast. 

Ja teised. Kardan. Kardan, et öeldakse midagi, mis on kohatu. Ning seega pean pea maas olema. Või valetama, kuid ka see  sunnib mind maha vaatama. Rääkida ise ka ei taha, sest see tekitab süüd.

Hiljem viisid meid KMiga eluteed pikalt koos. Armastus, mis meie vahel, on siiras ja minu arvates isetu. Kuigi vahel oleme väga isekad. Eriti mina. Oli ka aeg, kus tema kartis. Kartis, et ma hülgan ta. Olen ma seda teinud? On need jällegi need reeglid, mis on minu jaoks sobilikud?

Ning kas ka see kirjatükk, mis siin kirjutan, peab ilmavalgust nägema? Sõna pole kivi, mille kinni saad püüda. Mis on läinud, see on läinud ning tagasi teda enam ei saa.

2000: dekaad tagasi. J lahkus jättes mind maha hävitatud enesehinnanguga. Sa oled madal inimene. Sa ei saa millegagi hakkama. Sind ei ole vaja. Sa ei ole huvitav. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu… Kulus neli aastat oma väärikuse tagasi saamiseks ja siis hakkasin jällegi nägema, et inimestel on usku minusse. Ehk see tulenes ka üldisest eufooriast, mis riigis valitses.

2004: Eurfooria. Eesti riik saab Euroopa Liidu liikmeks. Inimestele tundub, et elu läheb paremaks ning isegi inimesed tunduvad paremad. Käidakse üksteisel külas ning mõned julgemad isegi naeratavad teineteisele. Meil seal osteti maja. Otse mere ääres, ilusa aia ja verandaga. Õhtuti istume verandal, joome veini. Kevadeti kuuleme luikede tiibade plaginat, mida veidi hiljem asendab sadade kajakate pidev kisa. Kõik on ilus. Inimesed tarbivad, veel ja veel. Ostame, kõike on vaja, ilma enam ei saa. Nüüd istume juba harvemini ja luiki kuuleb ka vähem – aega pole.

Õnneks on eufooria möödunud. Kujutlused reklaampildist kadunud. Nüüd on vaid võimalik sattuda eufooriasse iseendast. Mõnel juhul ka kellestki teisest.

Meenub ka aeg, kus pahkluu katsumine oli rituaaliks. Seda meenutagu ka Anton Solomoukhi pilt üleval. Ning meenutagem ka Rembrandti!

Pühapäev

Mida teha siis, kui oled pisikesteks tükikesteks end katki teinud? Kui on tunne, et sind ei nähta ja samas sa ei tahagi et sind nähakse. Kui telefoni vaadates tunned hirmu, et keegi helistab. Mida teha siis, kui ükskõik, mida teed tundub sulle mõttetu ning näid iseendale saamatu? Kui su ümber on pidevalt inimesed, kellega räägid kuid kõik tundub iseenda kordamisena ning saad aru, et sa oled iseendale igav? Kui tegevused, mis varem pakkusid rõõmu (musitseerimine, lugemine, kirjutamine, sportimine) tunduvad piinana sest mõistad, et need on asendustegevused mis peaksid sul mitte laskma selliseid mõtteid mõtelda. Mis teha, kui oled muutunud tuimaks elamuste suhtes, mille osas oodatakse, et sa midagi tunned? Kui käid kontserdil, räägid enda viimase aja näituse külastamisest ja saad ise rääkides aru, et see on vaid tühipaljas sõnakõlksutamine. Mida teha, kui isegi neid ridu kirjutades mõistad, et oled täpselt see, kellest ise oled rääkinud, keda oled näiteks toonud rääkides vaimsest allakäigust kus terve mõtlemine on asendunud infantiilse lalinaga. Mida teha, kui sul on piinlik lugeda seda mida oled just kirjutanud? – – -

Istudes üksi oma laua taga, ümberringi hämarus, mõistad et sa ei kuulu Paradiisi, et raiskad iseend ning siis naerad, sest ühtäkki: Kuulun inimeste hulka, kes, kuigi nad pole iialgi pastakat käes hoidnud, on sellegipoolest end alati luuletajana tundnud…

Meenub sarnane aeg – igavik tagasi – katkine ja üksi. Ja meenub õnn ja lähedus, mida tundsid. Meenub ka luuletus – pühapäev.

Foto: Marcos Lopez

Halvimad mälestused Rahmaninoviga

Eile, olles lummatud Rahmaninovi 3ndast klaverikontserdist, nägin laval ka enda klassivenda põhikoolist. Mälestuste tulv, mis mind tabas oli sama intensiivne kui muusika. Koolis käimine on periood, mis on paljudele olnud traumaatiline – nii ka mulle. See on üks hirmsamaid perioode minu elus – pidev ebakindluse, ebaturvalisuse tunne, mis mind alati tabab suuremates rahvamassides pärineb ilmselt just koolist.

Mu klass oli õudne – vaid väga vähestega soovin veel kunagi kohtuda (ning ka kohtun). Klassis oli vägivald normiks – üksteist peksti, mõnitati, alandati – keegi ei saanud end kindlalt tunda. Mõned on nüüdseks surnud, osad on vanglas või seal olnud.

Kui aga vaatasin seda klassivenda kontserdisaali laval, pidin tõdema, et on ka väheseid helgemaid mälestusi ning nende eest võlgnen tänu just talle ning mõnele üksikule veel.

Rahmaninovile aga järgnes Dvorak, mis tõi hoopis helgemad ja soojemad tunded mu hinge. Ununes isegi, et väljas on jube niiske.

Katkised hinged II ja sürreaalsus

Takuya Angel

Stockholmi kaasaegse kunsti muusem. Dali. 80 SEK. Kui varem vaatasin Dali töid kui keskkooliõpilastele suunatud ilusaid pildikesi, siis pärast näitusel käimist pidin oma arvamust korrigeerima. Pidin taaskord tunnistama, et arvamus põhines mu harimatusel ning asjaolul, et keskkoolis tõepoolest mulle Dali meeldis. Filmiklipid (intervjuud Daliga, koostööfilmid Bunueliga) sobisid mu reisi ning viimase aja sündmusi ilmestama ning peegeldasid mu sisemust.

Veel enne kaasaegse kunsti muuseumi külastasin ka Ida-Aasia muuseumi, kus oli väljas näitus kimonotest. Taaskordne elamus, millesarnaseid võib saada vaid Skandinaavias: vaatasin parasjagu ühte Takuya Angeli poolt disainitud kimonot ja aksessuaare, kui sisenesid kolm värviplekilistes tunkedes töömeest, kes huvitatult asusid kimonoid vaatama ning omavahel nähtu üle arutlema.

Juhtum meenutas eelmist Rootsis käimist, kus laeva diskoteegis 4 Rootsi tuletõrjujat seletasid mulle kui oluline on sooline võrdõiguslikkus nende organisatsioonis ja miks seda üldse on vaja arendada.

Eelnevale mõeldes tundub Eesti ühiskond olevat tõepoolest ikka veel koopas, valguse peegeldust koopaseinal vaatamas.   

Rootsist tagasi tulles tõmmati mind tahtmatult draama keskpunkti. Arvasin, et olen ühe abielu lagunemise põhjus (õigemini küll mees tahtis mind põhjusena näha).  Katkise hingega mees tunneb end ohustatuna oma sookaaslaste poolt?

Lisaks eelmisele

Tundub, et ilmselgelt olen sunnitud oma kirjutamised kahjuks lõpetama – põhjendused, mida AK mulle ütles on iseenesest mõistlikud (ning väga konnatiigilikud!): Eesti on väike, ole ettevaatlik kui oma elu lugemiseks annad. Inimesed võivad sind valesti mõista ja labastada seda, mis on su jaoks oluline.

Tõsi ta ju on – selleks, et lõpuni aus olla peaks blogi pidama täiesti anonüümsena. Kahju. Pean jällegi tõdema, et “lepin”. Kas see tõstab mu enesehinnangut? – Ei. Kuid on jube mõistlik.

Vahekord Robotnaisega (Fembot?)

Naine kelle viimaste aastate seksuaalsed praktikad viitavad asjaolule, et ta võib olla lesbi tegi mulle ülestunnistuse: ta nägi unes, et oli minuga vahekorras Robotnaisena. Unenägu oli inspireeritud fotost, kus minuga äravahetamiseni sarnane mees seda just ühes vulgaarse sisustusega toas teeb.  Lisaks väitis ta, et unenäo-seks on alati hea.  Viimasega ei saa aga siiski nõustuda – esineb ka kordi kus erootilised unenäod  on painavad ning ebaloomulikud…ühekorra tahtsin oksendada. Jaan läks viiekordse paneelmaja keldris asuvasse videolaenutusse,  kus teda teenindas labase meigiga keskealine  slaavlanna. Jaan soovis vaadata mingit seiklusfilmi. Filmi saamiseks aga pidi ta teenindajaga sealsamas otsekohe vahekorda astuma. Situatsiooni vulgaarsus ajas Jaani oksendama.

Juhtum 2: Jaan õppis ülikoolis. Üks tema õppejõududest oli 60ndates eluaastates daam, kellele Jaan miskipärast pidi külla minema. Õppejõud võttis Jaani vastu kombinees….(tsenseeritud)….Jaan vältis õppejõudu mitmeid nädalaid.

 

Mehe elukaar II – leppimine

Kuni kolmekümnenda eluaastani tunned, et elad igavesti ning siis toimub muutus – oled tänulik iga päeva eest mis sulle antakse. Jah, kui see vinnide aeg on möödas ning pealagi on kiilakas ning kehalisi muresid (lisaks sangadele on ka veel veenilaiendid, märkad oma naha muutusi jms) tuleb ajaga üha juurde, hakkad paratamatult mõtlema millega pead leppima. Mis on see, mille üle sul võimust ei ole. Leppimine nii oma kehaga kui ka oma eluteega. Millised on need valikud mis oled teinud? Vaatad oma koolikaaslasi -abielu, lapsed,väikekodanlikud rõõmud. Üritad endale selgeks teha, et sa ei allu sellisele ühiskonnakorraldusele – sinu jaoks on olulised ideaalid (vabadus) ja sa ei taha muutuda üheks nendest (kodu-töö-selver-kodu….aastas kord Sharm-el-Sheik)…kuid üha rohkem pürgib pähe mõte, et ka sinu ideaalid on suur pettus.

Kolmekümnesena küsid endalt üha sagedamini: “Kas see ongi kõik? Kas selline minu elu saabki olema?” Lõpuks oled sunnitud endale tunnistama, et oled täiesti keskpärane – sul on küll mingi teemavaldkond, milles oled end harinud, kuid millele ei ole pühendunud (sest ka elu vajab elamist!). Ning siis see algav kriis….tegelikkuses juba kestev kriis, mida alles nüüd tähele paned. Ja kas lõpuks oled sunnitud endale tunnistama midagi, mis tundus varem uskumatu – et sa lepid. Lepid oma keskpärasusega.

Teisikud

Enese ära tundmine teises tekitab sageli meelehärmi. Füüsiline sarnasus on eriti silmatorkav. Täna pidin toolilt maha prantsatama, kui nägin endast pilti, kus olen vahekorras robotnaisega. Kahtlustasin kokku monteerimisi, mäluauke jms. Lõpuks selgus, et tegu siiski kuulsusega – Moby. Õõvastav sellegipoolest.

www.lachapellestudio.com

Hea elu

M, kellega vaatasin tõtt ligi 2 aastat (nüüd on sellest omakorda möödas 2 aastat) avas teatud mõttes mu silmad. Samas…ehk olen liialt lahke omistades silmade avamist talle…võib-olla oli see pigem vanus/kogemus vms. Nimelt sain ma aru, kuidas hea elu tõttu võib lämbuda.

M kasutas metafoorina mett. Hea elu on kui mesi, mille sees putukana oled – ta kleebib, on magus ja sellest ei saa enam välja. Hea elu sisaldab endas palju leppimist. Leppimist asjaoludega, mis pole täiuslikud, kuid on mugavad.  Või turvalised.

Hea elu hägustab nägemist. Avatud meelele asub asemele joovastav aur – lõpuks  enam ei esitagi küsimusi. Jääb vaid poolsuikunud olek.

PS. Hea elu ei ole seotud vaid materiaalse või emotsionaalse kindlustatusega.

Fantaasiad

Mu auväärne ema helistas mulle mu kirjutiste pärast ning oli mures, et selliseid asju võivad lugeda täiesti võõrad inimesed. Kahtlustas ka veel, et anonüümsed alaealised hakkavad kommenteerima.

Tema mure pani mind mõtlema ohule, mis mind kummitab – et antud blogi võiks ehk kuidagi liialt muutuda minu seksuaalelu ja seksuaalfantaasiate keskseks. Seda ma ei soovi, sest vaid selle teemaga minu elu ei piirdu (ma loodan).  Küll aga….

…olin oma kahe (naissoost) imeilusa sõbraga laupäeval väljas. Nägin neid hammamis ning kõik hajus sooja auru sisse.

Eile käis mul aga külas JK, kes hüüatas, kui eelnevat kuulis: “Ma olen seda ammu teadnud, et sa poleks pidanud enda esimesega magama! Sa said sellest suhtest šoki!” Minu meelest oli see veidi kohatu, kuid samas siiski naljakas märkus.

Ahjaa….otsustasin nüüd teha muudatused. R saab kingiks hoopiski saviseebi ning raamat läheb…