Room 438

Mida ma siis ikkagi kardan? Mille ees on hirm ja miks see on? Ootamist ehk? Teadmist, et tegu (teod) on tehtud ja nüüd tuleb oodata vaid tagajärgi. Ning üksindust.

2009: selgitused.

Vaene mees, kes kuulas kõnesid teemal, kuidas igaüks on ise enda elu eest vastutav. Teiste peale ei saa loota, saab vaid enda peale loota. Mees nuttis: “Ma ei nõustu sellega iialgi. Te olete lihtsalt kibestunud.” Me mõistsime teda, arvates et arusaamine ongi raske ning seda ta on. Kuid varem või hiljem mõistame me kõik.

2007-2009: loomisrõõm.

Loomisrõõmu meenutagu Erwin Olafi foto (üleval) Hotel Winston Salem – Room 438.

Pea maas

KM on ikka minu elus olulist rolli mänginud. Kohtasin teda esimest korda Palermos. Ta vaatas, jalas triibulised püksid, üle teiste peade. Mitte, et inimesed oleksid lühikesed olnud. Pigem tundus tema väga pikana.

On reede pärastlõuna ning istun diivanil, teisel pool lauda istub KM, silmad põnevusest punnis. Teen viimased liigutused ning tema tõuseb vihaga püsti, viskab mulle kaardipaki pähe ja käratab: “Sa teed alati reegleid nii nagu sulle sobib! Nii kuidas sulle mugavam on ja see on kõigis asjades – terves sinu elus  on nii!” Vihaga lahkus ta, jättes mind diivanile kössitama.

Mis ma küll teeksin ilma KM-ita? Kes mõistaks mind samamoodi? Kelle sülle võiksin ma panna oma pea nagu kunagi oma ema sülle? Kes ütleks mulle, kui mul on tunne, et terve maailm on mu peale vihane, et ma olen hea inimene. Kes andestaks mulle nii nagu andestavad vaid kõige lähedasemad?

Ja hetkel on nii. Maailm on vihane, kuid mina veel rohkem. Iseenda peale. Või lihtsalt kurb. On reeglid, seda ilmselgelt, kuid taaskord olin mina nad unustanud. 10-aastane tsükkel ning seda mu enda tegemiste tõttu. Üks ring lõppeb, selleks et alata otsast. 

Ja teised. Kardan. Kardan, et öeldakse midagi, mis on kohatu. Ning seega pean pea maas olema. Või valetama, kuid ka see  sunnib mind maha vaatama. Rääkida ise ka ei taha, sest see tekitab süüd.

Hiljem viisid meid KMiga eluteed pikalt koos. Armastus, mis meie vahel, on siiras ja minu arvates isetu. Kuigi vahel oleme väga isekad. Eriti mina. Oli ka aeg, kus tema kartis. Kartis, et ma hülgan ta. Olen ma seda teinud? On need jällegi need reeglid, mis on minu jaoks sobilikud?

Ning kas ka see kirjatükk, mis siin kirjutan, peab ilmavalgust nägema? Sõna pole kivi, mille kinni saad püüda. Mis on läinud, see on läinud ning tagasi teda enam ei saa.

2000: dekaad tagasi. J lahkus jättes mind maha hävitatud enesehinnanguga. Sa oled madal inimene. Sa ei saa millegagi hakkama. Sind ei ole vaja. Sa ei ole huvitav. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu. Sa oled kasutu… Kulus neli aastat oma väärikuse tagasi saamiseks ja siis hakkasin jällegi nägema, et inimestel on usku minusse. Ehk see tulenes ka üldisest eufooriast, mis riigis valitses.

2004: Eurfooria. Eesti riik saab Euroopa Liidu liikmeks. Inimestele tundub, et elu läheb paremaks ning isegi inimesed tunduvad paremad. Käidakse üksteisel külas ning mõned julgemad isegi naeratavad teineteisele. Meil seal osteti maja. Otse mere ääres, ilusa aia ja verandaga. Õhtuti istume verandal, joome veini. Kevadeti kuuleme luikede tiibade plaginat, mida veidi hiljem asendab sadade kajakate pidev kisa. Kõik on ilus. Inimesed tarbivad, veel ja veel. Ostame, kõike on vaja, ilma enam ei saa. Nüüd istume juba harvemini ja luiki kuuleb ka vähem – aega pole.

Õnneks on eufooria möödunud. Kujutlused reklaampildist kadunud. Nüüd on vaid võimalik sattuda eufooriasse iseendast. Mõnel juhul ka kellestki teisest.

Meenub ka aeg, kus pahkluu katsumine oli rituaaliks. Seda meenutagu ka Anton Solomoukhi pilt üleval. Ning meenutagem ka Rembrandti!

Pühapäev

Mida teha siis, kui oled pisikesteks tükikesteks end katki teinud? Kui on tunne, et sind ei nähta ja samas sa ei tahagi et sind nähakse. Kui telefoni vaadates tunned hirmu, et keegi helistab. Mida teha siis, kui ükskõik, mida teed tundub sulle mõttetu ning näid iseendale saamatu? Kui su ümber on pidevalt inimesed, kellega räägid kuid kõik tundub iseenda kordamisena ning saad aru, et sa oled iseendale igav? Kui tegevused, mis varem pakkusid rõõmu (musitseerimine, lugemine, kirjutamine, sportimine) tunduvad piinana sest mõistad, et need on asendustegevused mis peaksid sul mitte laskma selliseid mõtteid mõtelda. Mis teha, kui oled muutunud tuimaks elamuste suhtes, mille osas oodatakse, et sa midagi tunned? Kui käid kontserdil, räägid enda viimase aja näituse külastamisest ja saad ise rääkides aru, et see on vaid tühipaljas sõnakõlksutamine. Mida teha, kui isegi neid ridu kirjutades mõistad, et oled täpselt see, kellest ise oled rääkinud, keda oled näiteks toonud rääkides vaimsest allakäigust kus terve mõtlemine on asendunud infantiilse lalinaga. Mida teha, kui sul on piinlik lugeda seda mida oled just kirjutanud? – – -

Istudes üksi oma laua taga, ümberringi hämarus, mõistad et sa ei kuulu Paradiisi, et raiskad iseend ning siis naerad, sest ühtäkki: Kuulun inimeste hulka, kes, kuigi nad pole iialgi pastakat käes hoidnud, on sellegipoolest end alati luuletajana tundnud…

Meenub sarnane aeg – igavik tagasi – katkine ja üksi. Ja meenub õnn ja lähedus, mida tundsid. Meenub ka luuletus – pühapäev.

Foto: Marcos Lopez

Kujutluste ja ihade orjana

Järjekordne õhtu Kalamajas, kaks naist (tahaks öelda, et üks noor ja teine vana, kuid see ei vastaks tõele) teisel pool lauda ning räägime (oh ime!) seksist. Mida muud sa saaksidki teha, kui oled just vaadanud filmi Shortbus, mille algussteenides saame näha, kuidas suitsiidne gay üritab suuga iseenda noksini küündida (ja ära tundmine: olgem ausad, me kõik oleme seda rohkem või vähemal määral edutult-edukalt proovinud), kuidas heteropaarike on erinevates võimalikena ja võimatutena näivates ühetes ning kuidas dominatrix, mistress Severin piitsutab klienti (kas tõesti SJ on siit saanud inspiratsiooni oma tegevusteks?).

Hilisem vestlus söögilaua taga kulmineerus aruteluga teemal millised on meie kogemused elus olemisest. ”Millal sa tunned end elus olevana?” küsis meie seltskonna aju. See tegi mind kurvaks kuna elus olemisega tuleb pidevalt tegeleda ning kui selle unustad ning oled mässinud end ahvatlustesse ja kujutlustesse, et sa võiksid keegi olla või midagi tähendada, siis kõnnidki siin ilmas mingis hämus ringi ja oled (olen) rahulolematu. Paraku on aga ilmuvad need võrgud, kuhu end sisse mässida salamisi, ilma et algul seda tähele paneks ning nende kutse võib olla väga meelitav. Niisamuti on ka emotsioonid, mida koged (kogen) on osa võrgust, kuid vajalikud mõistmiseks.  Ehk et mitte - teadmine (aru saamine, mõistmine?) ei tule mitte teadmiste puudumisest vaid teadmisest. 

Viimasel perioodil on emotsioone ning teemasid, mille üle mõtiskleda, erinevaid. Alustagem naistevastasest vägivallast ning poliitilisest korrektsusest. Kuigi filmile Män som hatar kvinnor võib palju ette heita (kohatine naiivsus, hollywoodilikus jne), on selliseid filme vaja, et näidata nö laiemale massile kogu brutaalsuses, mida tegelikkuses tähendab sõnapaar “naistevastane vägivald”.  

Teine suurem sündmus,  KUMUs olev näitus Räägime Rahvuslusest! oli minu hinnangul veidi konservatiivne, kuid tervitatav, et antud teema on tõstatatud. Huvitav, kuidas suhestub näitusega Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme?

Ehk siis…kogu see sündmuste ja ürituste virr-varr (olen siin nimetanud vaid väheseid) ongi viinud mind taaskordsele arusaamisele, et ei ole mõtet elada illusioonides iseenda tähendusest.

Mõtiskle ka teemal:  ”kuidas seletada zen budismi oma emale”.

Enese päästmisest

Üks mu sõber on juba 3 aastat Darfuris ÜRO tsiviilmissioonil. Olen huviga kuulanud tema lugusid sealsest elust ning tundnud, et see, mida ta teeb on Tõeline ning minu siinne töö muutub tema lugude kõrval üha ebatõelisemaks ning väiksemaks.

Ka mina olen juba pikemat aega unistanud minna maailma päästma ning nüüd lõpuks on reaalne siht silme ees. Sügisest peaksin sõitma Kagu-Aasia vihmametsadesse ning see teadmine annab igapäevaselt motivatsiooni tegeleda ka selliste tööasjadega, mis muidu tunduvad igavad.

Aga milleks? Milleks on ka elukutse valikud seotud sooviga kedagi või midagi aidata? Kas sellega jätan tegelikkuses endale tunnistamata, et inimene kes vajab päästmist olen ma ise? Kas altruismi põhjuseks on egoism?

Enese elule tähenduse ja väärtuse leidmine põhineb egoismil. Mina pean tundma, et Minu elu midagi tähendab.

Maal mõtisklemiseks surevuse üle: Giovanni Barbieri Et in Arcadia Ego

Kas sa elad reaalsuses?

“Kui häda ligineb, sa päästa oma hing.

Sa jäta maja, jäta koduring.

Võid leida endale sa teise kodumaa,

kuid vastset hinge leida sa ei saa.”

Libedad ja hämarad  Kalamaja tänavad. Jalg jala ees kui silmi kargab silt “Kas sa elad reaalsuses?”. Tööle jõudes saan küsimusele vastuse.  Ahjaa…värsiread 1001 ööst.

μισάνθρωπος

Eile vahetasime R-iga austusavaldusi ning uuendasime meie duo De Profundis repertuaari. Lisandusid kaks Francesco Landini teost. Saime ka enda palju harjutatud gavoti lõpuks lõbusamalt kõlama.

Olin toonud R-ile Lätist temanimelise küpsisekarbi. Küpsiseid süües ja teed juues kiitsime teineteist (loovus, lugemus, mõistmisvõime, sotsiaalsed võimed, analüüsi- ja sünteesioskus jne jne).  Enesekiituse aluseks aga sai eelnev:

1) Purjus, kallistav keskealine naabrinaine trepikojas;

2) Haisev, demagoogist 50ndates aastates mees minu söögilaua taga;

Pärast kolmetunnist musitseerimist kulmineerus õhtu sama naabrinaise rünnakuga minu korterisse, kus ta järjekordselt proovis mind kallistada ja suudelda.

Raske on kirjutada misantroopiast nii, et seda valesti ei mõistetaks. Samuti on olemas oht langeda maailmavalu kirjeldamise ohvriks.  Meenub Kong Fuzi ütlelus (minu mäletamist mööda):

Ma ei kurvasta, et ma ei mõista inimesi –

Ma kurvastan, inimesed ei mõista mind.

Hinnangut anda inimkonnale oleks sama julge kui anda hinnangut iseendale. Oluline on siinjuures olla aus ning mitte lasta end eksitusse viia pettekujutlustest.

Mehed: läbikukkunud sugupool?

Rootslanna pidas ettekande “Gender and climate change” ning näitas kuidas kliimamuutused mõjuvad naiste ja meeste olukorrale erinevalt ning kuidas kliima muutuste põhjuseid on mõistlik ja vajalik analüüsida ka soo aspektist. Numbreid mul peas küll pole, kuid otsin mingi hetk üles.  Ettekandest tuli välja, et maakera peamised saastajad on mehed ja kannatajateks naised. Mehed kasutavad rohkem isiklikke transpordivahendeid (CO2 õhku paiskamist olevat analüüsitud) ning naised kasutavad ühistransporti, mis teadupärast on keskkonnasõbralikum.  Tööstus, mis maakera saastab (vt ka sissekannet BBC saate teemal) on juhitud ka peamiselt meeste poolt. Ökotoodete ostjad ning üldse kõrgema ökoteadlikkusega on aga naised.

Teises ettekandes analüüsiti finantskriisi põhjuseid ning Üllatus! Üllatus! põhjustajateks jällegi mehed, kes kontrollivad finantssektorit.

Mõelgem veel kuritegude statistikale, riskikäitumisele ja muule sellisele (sh tõsiasjale, et mehed vähemalt Eestis on harimatumad) ning saame Mehest pildi kui ühest jube ebameeldivast tegelasest. Ahjaa…mehed on ka ebatolerantsemad teiste suhtes (vt FRA uuringut homofoobiast). Selliste käitumismustrite põhjenduseks tuuakse sageli maskuliinsuse ideaale.  

Kui paar nädalat tagasi Rootsis olin, siis kohtusin ühe Itaalia sotsioloogiga, kes ütles: Masculinity is like a disease spread by women. 

Olen juba nii palju kirjutanud konstrueeritud ja kaasasündinud omadustest , et ei suuda enam siin hetkel sellest pajatada, kuid itaallanna sõnad andsid ühe võimaluse Meeste süüst mitte just puhtaks pesemiseks, kuid veidi vähemaks süükoorma võtmiseks ning lahenduste leidmiseks. Sest sama jabur on ka sugupooltevaheline sõda.  

Foto: rühmitus Lodz Kaliska

Kroonimist oodates

Tallinn – Riia bussisõit on parasjagu nii pikk ja nüri, et jõuab piisavalt mõelda elamise üle. Kõrvus Casta Diva ja ümberringi pimedus istun sirgelt oma istmel ja mõtlen elamisväärsuse üle.

Mis on see, mis teeb elu elamisväärseks? Kas siis kui on olemas see, mida reeglina peetakse õnneks vajad õnneks veel vaid seda kroonivat surma? Istud ja arutled tähenduste üle, mis hetkel hakkab elu midagi tähendama. Ebakindlad inimesed peavad leidma kõiges tähenduse ning nad peavad tundma, et nendest on kasu. Kui seda on enda elul raske leida, siis peab kindlasti surm tähendusrikas olema. Siit ka märterluse magus kutse.

Meenutas mulle taaskord viimast filmi, millele varem viitasin ja tundele, et pean minema.

Riia. Mõnikümmend ruutmeetrit vaikset pinda keset vanalinna. Vihm. BBC näitab inimesi Indias, kes ajaloo suurima tööstuskatastroofi (25 aastat tagasi, või oli see 20?) tõttu on deformeerunud (United Carboni kemikaali leke).

Mõnituhat kilomeetrit eemal istub mees, kes enne magama minekut unistab tähendusrikkast elust, surmast ja utoopiast.

Loe lisaks Saint Thomas More (pildil): http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_More

Vaata-kuula: watch?v=MBW5a77wINQ

The Bubble

Sain tagasi Eytan Foxi filmi The Bubble ning vaatasin seda taaskord. Mõned peavad lugu, mida film meile räägib liialt lihtsakoeliseks. Mind teeb see film alati kurvaks, kuid  samas tekitab võitlusvaimu. Sõjamees minu hinges koputab ja ütleb, et on aeg. Filmi lugu on kahe mehe armastusest Iisraelis (palestiinlane ja juut) koos oma komplitseeritusega.