Kas sa elad reaalsuses?

“Kui häda ligineb, sa päästa oma hing.

Sa jäta maja, jäta koduring.

Võid leida endale sa teise kodumaa,

kuid vastset hinge leida sa ei saa.”

Libedad ja hämarad  Kalamaja tänavad. Jalg jala ees kui silmi kargab silt “Kas sa elad reaalsuses?”. Tööle jõudes saan küsimusele vastuse.  Ahjaa…värsiread 1001 ööst.

Draamapunkt

Üks viimase aja meeldivamaid üllatusi oli S.Jõgeva trükis Draamapunkt, mille ta mulle viimasel kohtumisel kinkis. Liigutav oli lugeda, kuidas ta esimest korda Domina rollis kohtus mittemidagiütleva mehega mingis äärelinna tunnihotellis ning kirjeldas valitsenud õhustiku amatöörsust. Mind on paelunud ammu mingi veider huvi näha, kuidas sellistes olukordades inimesed toimivad – mil viisil minnakse oma rolli sisse ja kuidas see toimub. Ise tahaksin sealjuures loomulikult märkamatuks jääda. Prussakas seinapraos.

Kaunis oligi see kontrast, mida Jõgeva enda elus avas – ühelt poolt naine, kes piitsutab mehi, peab orje jms ning samas teisalt ebakindel ning kohati lapsemeelne. Igal juhul on trükis meeldivaks ajaviiteks, kui sõidad bussiga või põed laupäevast pohmelli.

Jätk: igapäevamaagia ehk liblikaid sööv naine ning teised

…kaelusest kasvasid tal (Shalimaril)  lilled. Mitte mingisugused joonistused või tätoveeringud vaid päris lilled.  Majas kus elas India elas ka Astrahanist pärit kartulitelt ennustav nõid Olga Volga….või oli ta Olga Semjonovna. Igal juhul uskus tema kartuli kõikvõimsasse väkke.

Raamatus The Ground Beneath her Feet viib Rushdie meid säravasse pop-muusika maailma. Maagilisi tegelaskujusid on seal vähem, kui eelpoolnimetatud raamatutes, kuid tähenduslikke sündmusi leidub seal küllaga (maa, mis väriseb). Vast suurimaks pettumuseks oli minu jaoks Rushdie viimane raamat The Enchantress of Florence – ei pakkunud ta sedasama sõnailu ega tegelaskujude erilisust, mis Rushdie eelpoolnimetatud teosed.

Olen siin palju maagiast kõnelenud….parafraseerides aga ühte purjakil naist peaksin küsima: “Mis on selle kõige tähendus?”

ÕS väidab, et maagia on nõiakunst. Sellega piiritleda maagia olemust aga oleks vist veidi naiivne. Pean üles otsima materjalid, mida hr P mulle jagas.

Liblikaid sööv naine ja teised

Salman Rushdie raamatuid on Eesti keelde kahjuks tõlgitud vähe – mõned aastad tagasi ilmus Mauri viimne ohe ning eelmisel (2008) ilmus Rushdie enimhinnatud teos Kesköö lapsed.

Kesköö lastes jutustatakse meile riigi (India) ja peategelase läbipõimunud saatus. Peategelane, kes on erakordne oma suure nina poolest sünnib samal hetkel kui India. Kesköö lastes on võrreldes teiste Rushdie teostega tunduvalt rohkem maagiat ning maagiliste võimetega tegelasi – kõik lapsed, kes sündisid Indiaga ühel hetkel (südaöö paiku), omasid ka mingit maagilist võimet.

Järgnevalt meenutan minu jaoks eredamaid tegelaskujusid. Tahaksin aga veel tähelepanu juhtida, et sageli on nendel tegelastel ülimarginaalne roll ning narratiivi kulgemise ja peategelaste saatuse seisukohalt, ei oma nad suurt tähtsust.

Esimesena meenub mulle oma kauniduses alasti naine aasal, kelle ümber lendlevad liblikad. Saatanlike värsside peategelane silmab naist aasal ning oma üllatuseks näeb, et naine teeb midagi erakordset – ta püüab ühe liblika ja sööb selle ära. Selles tegevuses on loodud ootamatu kontrast, mis omakorda mõjub erutavalt.

Kui India kohtas esmakordselt oma isa Maximilliani autojuhti, nägi ta kuidas viimase pluusikaelusest kasvasid lilled. Raamatu Shalimar the Clown…

Hetkel rohkem ei saa