Category Archives: Keha
Laps – meeste domineerimise parim liitlane
Elisabeth Badinter on välja tulnud uue raamatuga Le Conflit: la femme et la mere ning tekitanud Prantsusmaal sellega palju pahameelt. Raamatus kritiseerib ta ka muuhulgas essentsialistlikku feminismi (essentialist feminism), mis tekitab naistes, kes ei soovi lapsi rinnaga imetada, ei taha “ökosünnitust” ja muid selliseid asju, süütunnet. Aga loe pigem artiklit NY Times’ist: siit
Fotol: Elisabeth Badinter
Utopia Matters
Viimasel kahel päeval olen ületanud rohkem sildu kui kogu enda varasema elu jooksul. Ning seda füüsiliselt, olles linnas mis ei ole justkui päris. Utoopia, mis on tehtud teoks.
Hommikul, kui päike hakkas aknast sisse paistma ning elu kanalil muutus üha häälerikkamaks, ei jäänud muud üle kui minna üle paari silla. “Ciao ragazzi, cosa vi posso offrire?” Kohv, veriapelsinidest pressitud mahl, cornetto con la crema ning siis Gallerie dell Accademia Venezia. Peale kümneid taevaminemisi, püha Sebastiane ning madonnasid lapsega jõudsin kümnetuhande märtri juurde Ararati mäel. Esimene Vittorio Carpacciolt. Tegu keskaegse legendiga kümnest tuhandest Rooma soldatist, kes pöördusid ristiusku ning keda seetõttu Ararati mäel risti löödi. Kannatavad mehekehad puudel ja maas.
Veel pühakuid kuni lõpuks Neli Allegooriat Giovanni Bellinilt. Lapsed tõmbamas kaarikut, milles seisab Dionysos, kes pakub vooruslikule sõdalasele vilju. Virtus Sapentia ehk huvitavaim neist neljast kuna tavaliselt kiusatustena kujutatakse naisi, kuid siin näeme teokarbist hoopis meest välja tulemas, varustatud pika maoga.
Baby-bitter, oliivid ning siis taldrikul sardiinid, kaheksajalad ja krevetid, peale mida kolm raviooli. Vajalik ettevalmistus, kui tee viib Peggy Guggenheimi muuseumisse, kus on näitus Utopia Matters. Vennaskonna-laadsed kunstikoolkonnad artikuleeritud utopistlike ideedega. Primitifs, Natsareenlased (?), Pre-Rafaeliidid…sealt edasi Bauhausini ja Stalinistliku industriaalkunstini (vabandan kunstiteadlaste ees, kui terminitega puusse panen).
Pärast siestat, pikka jalutuskäiku ning õhtusööki Rialto silla juures aga viivad meie sammud Arsenali poole. Leevendus San Marco ja Rialto lärmist. On aasta 2010 ning Veneetsias toimub kaasaegse tantsu biennaal. Fookuses on Kanada ja Austraalia ning Uus-Meremaa. Avalöögiks Wen Wei Dance Company tantsuetendus Unbound. Muidu kauni dünaamika juures mõjuvad grotesksena Hiina lootos-sussikesed, mida tantsijad etenduse jooksul endale jalga panevad. Lootos-sussikesed näitavad meile ilu ja valu suhestumist, allaheitlikkust ning domineerimist, seksuaalset iha ja kontrolli. Nad on sümboliks, näitavad meile teed seotusest vabanemiseni.
Pildil: Unbound
Pühapäev
Mida teha siis, kui oled pisikesteks tükikesteks end katki teinud? Kui on tunne, et sind ei nähta ja samas sa ei tahagi et sind nähakse. Kui telefoni vaadates tunned hirmu, et keegi helistab. Mida teha siis, kui ükskõik, mida teed tundub sulle mõttetu ning näid iseendale saamatu? Kui su ümber on pidevalt inimesed, kellega räägid kuid kõik tundub iseenda kordamisena ning saad aru, et sa oled iseendale igav? Kui tegevused, mis varem pakkusid rõõmu (musitseerimine, lugemine, kirjutamine, sportimine) tunduvad piinana sest mõistad, et need on asendustegevused mis peaksid sul mitte laskma selliseid mõtteid mõtelda. Mis teha, kui oled muutunud tuimaks elamuste suhtes, mille osas oodatakse, et sa midagi tunned? Kui käid kontserdil, räägid enda viimase aja näituse külastamisest ja saad ise rääkides aru, et see on vaid tühipaljas sõnakõlksutamine. Mida teha, kui isegi neid ridu kirjutades mõistad, et oled täpselt see, kellest ise oled rääkinud, keda oled näiteks toonud rääkides vaimsest allakäigust kus terve mõtlemine on asendunud infantiilse lalinaga. Mida teha, kui sul on piinlik lugeda seda mida oled just kirjutanud? – – -
Istudes üksi oma laua taga, ümberringi hämarus, mõistad et sa ei kuulu Paradiisi, et raiskad iseend ning siis naerad, sest ühtäkki: Kuulun inimeste hulka, kes, kuigi nad pole iialgi pastakat käes hoidnud, on sellegipoolest end alati luuletajana tundnud…
Meenub sarnane aeg – igavik tagasi – katkine ja üksi. Ja meenub õnn ja lähedus, mida tundsid. Meenub ka luuletus – pühapäev.
Foto: Marcos Lopez
Gay art-porno zombiefilm
Eile avastasin Elioni videolaenutusest Bruce la Bruce’i (vt ka fotot Pieta ühe mu varasema sissekande juures) filmi Otto or Up With Dead People. Üllatus oli see igal juhul kuna olen pikalt juba BLAB’i filme näha tahtnud. Ühiskonnakriitilises teoses, millele annab külge panna palju erinevaid silte (gay, art, porno, zombie, low budget, paroodia, odav, C-kategooria, tummfilm jne jne) on tegelasteks Otto – nooruk kes arvab, et ta on zombie; Medea naine, kes teeb homozombiedest filmi; Hella, tema tüdruksõber (ning millise hauaplaadi ta endale sünnipäevaks sai!); Fritz ja Maximillian – kaks näitlejat, kes mängivad gay zombie pornokas.
Loe lisaks Bruce’i blogi: http://www.brucelabruce.com/news.html
Jalg nagu muinasjutt
Eelmäng
Teisipäeva hommik, kell on 6. Ülestunnistaja ärkab ja ta viiakse laatsareti, kus pannakse istuma väikesesse kabinetti, dermantiiniga kaetud toolile. Üle laua vaatab teda kurjailmeline vanem slaavi daam. Laualambi valgusvihk on suunatud otse ülestunnistajale näkku. “V balnitsu, da? Zdes vashõ dokumentõ.” Pobisen oma tänusõnad.
Edasi pikk koridor ja tuba, mis täidab garderoobi funktsiooni. Järjekordne laud, mille taga järjekordne vanem daam, kes ei tõsta oma tähtsatelt paberitelt pilkugi kui sisse astun vaid ühmab: “Kardina taha ja riided seljast. Aluspüksid jalga jätta, sall ja müts kotti!” Lähen osutatud kohta ja hakkan lahti riietuma. Panen ka kingad salli ja mütsi jaoks antud kotti. Naine tuleb ka ning nähes seda kotti hakkab valjul häälel etteheiteid tegema: “No kakshe tak?! Kingad ikka eraldi! Kas kodus paned ka salli ja kingad ühte kotti. Kingad mustad on ju!”. Lõpetuseks ohkab toonil, mis on kõike näinud.
Saan oma palatisse, kus mulle saatuse poolt on määratud kaaslasteks 4 vanemat meest. Ühel pole jalgu. Teisel on torud kuskil siseorganites. Jään ootama. Lõpuks saabub järjekordne keskealine daam, kes ütleb lakooniliselt: “Tulge järgi, valmistan Teid ette!”
Avaakordid
Lähen daami järel tuppa. Naine annab mulle sinise paberkitli ja mustad paberist stringid. Tõsi küll paberist on vaid osa, mis kaitseb noksi, ülejäänud on vaid kummiribad. Käsib mul raamile pikali heita. Täidan käsu.
Eredas valguses hakkab naine mind kui lihatükki käänama ja pöörama. Eesmärgiks oma eelajaloolise aparaadiga mu jalg karvadest puhtaks saada. Kole kõdi on. Naerma ajab.
Partituur kehale
Lõpuks viiakse mind liftiga korrusele, kus inimestel plaan mu jalg katki lõigata. Ootusärevus on suur. Mõtlen omaette, et sooviksin ka kogu protseduuri näha ning juurdlen küsimuse üle, et kas peaks neil paluma mingit peeglit hoida, et näha, kui mul palutakse püsti tõusta ning operatsioonilauale pikali heita. Teen seda. Kanüül ja rõõmurohi. Hirmus naljakas hakkab. Lülisamba vahele kuskile torgatakse mingi nõel ja tunnen kuskil lülisambas liikumist, justkui mingi uss liiguks seal ringi. Ikka on naljakas. Räägin sundimatult õdedega ning proovin piiluda, mis seal jalgade pool toimub. Pea lükatakse tagasi. Uinun.
Finaal
Keegi äratab mind õrnalt. Järjekorde keskealine daam – opibloki õde. Küsin ta käest itsitades, et mis ta peale tööd teeb ning teen ettepaneku, et ta peaks minu palatisse mulle külla tulema. Ta naerab ja ütleb, et ma edasi magaksin. Magangi.
Palatis ärkan. Jalgu pole olemas, vähemalt ei tunne neid – ńäen aga neid. Tahaks veel rõõmurohtu ja magada. Magangi õhtuni ja hakkan tasapisi juba oma jalgu tundma, liigutada veel ikka ei saa.
Järelmäng
Öörahu saabudes kustutatakse tuled. Üks meestest pistab kisama: “Na pomosh! Ubjuuuuuut!” Kägiseb ja koriseb nii nagu prooviks keegi teda kägistada. Saabuvad õed. Mees istub rahulikult oma voodil ja vabandab. Oli eksinud. Öö jooksul lööb veel mitu korda trianglit.
Jalg nagu muinasjutt
Ülejärgmisel päeval võetakse sidemed ära ning pannakse uued. Õnnestub piiluda oma jalga – see särab imelises värvigammas: erinevat tooni rohelist, sinist, kollast, punast, lillat ning muidugi oranži.
Saatev saatus
Lisaks minu eelnevale postitusele. Varajase baroki naiskunstniku Artemisia Gentileschi elu..Lihtsalt mõtisklemiseks: http://en.wikipedia.org/wiki/Artemisia_Gentileschi
Ühe naise ülestunnistus
Üks lugeja…jäägu tema nimeks Aleksandra nagu ta soovis, saatis mulle kirja ning soovis üles tunnistada. Järgneb naise tunnistus:
See võõras 27aastane kaunis naine ütles äreval toonil kuldsed sõnad: “Ma olen nii väsinud sellest kõigest! Ma tahaksin lihtsalt nädala aega kodus olla. Ma tahan magada järjest mitu päeva, olla ainult pidžaamas. Ma tahan olla must, ennast mitte pesta ega raseerida. Ma tahaks lihtsalt niisama olla.” Ma ei saanudki aru, kas selline pursatus tuli sellest, et ma ei pidanudki Anna Gavaldat halvaks kirjanikuks ja see võõras sai korraks naasta Pariisi, mida ta nii väga jumaldab, nagu ka austreid ja mereande. Igastahes samastusin temaga – ka mina tahan aega ise endale, aga mitte ainult magamiseks vaid ka jalutamiseks ja mittemillegi tegemiseks, võib-olla millegi hea lugemiseks, kartmata, et peaks kiirustama. Mind jäi siiski kummitama, et ta tahab olla ühe päeva raseerimata – kas “pärisnaised” raseerivad end tõesti iga päev?
Minu lisa: Loe kindlasti, mida kardab Michael Douglas http://www.theinsider.com/news/405842_Michael_Douglas_Fears_Hairy_Women
Katkised hinged II ja sürreaalsus
Takuya Angel
Stockholmi kaasaegse kunsti muusem. Dali. 80 SEK. Kui varem vaatasin Dali töid kui keskkooliõpilastele suunatud ilusaid pildikesi, siis pärast näitusel käimist pidin oma arvamust korrigeerima. Pidin taaskord tunnistama, et arvamus põhines mu harimatusel ning asjaolul, et keskkoolis tõepoolest mulle Dali meeldis. Filmiklipid (intervjuud Daliga, koostööfilmid Bunueliga) sobisid mu reisi ning viimase aja sündmusi ilmestama ning peegeldasid mu sisemust.
Veel enne kaasaegse kunsti muuseumi külastasin ka Ida-Aasia muuseumi, kus oli väljas näitus kimonotest. Taaskordne elamus, millesarnaseid võib saada vaid Skandinaavias: vaatasin parasjagu ühte Takuya Angeli poolt disainitud kimonot ja aksessuaare, kui sisenesid kolm värviplekilistes tunkedes töömeest, kes huvitatult asusid kimonoid vaatama ning omavahel nähtu üle arutlema.
Juhtum meenutas eelmist Rootsis käimist, kus laeva diskoteegis 4 Rootsi tuletõrjujat seletasid mulle kui oluline on sooline võrdõiguslikkus nende organisatsioonis ja miks seda üldse on vaja arendada.
Eelnevale mõeldes tundub Eesti ühiskond olevat tõepoolest ikka veel koopas, valguse peegeldust koopaseinal vaatamas.
Rootsist tagasi tulles tõmmati mind tahtmatult draama keskpunkti. Arvasin, et olen ühe abielu lagunemise põhjus (õigemini küll mees tahtis mind põhjusena näha). Katkise hingega mees tunneb end ohustatuna oma sookaaslaste poolt?
Vahekord Robotnaisega (Fembot?)
Naine kelle viimaste aastate seksuaalsed praktikad viitavad asjaolule, et ta võib olla lesbi tegi mulle ülestunnistuse: ta nägi unes, et oli minuga vahekorras Robotnaisena. Unenägu oli inspireeritud fotost, kus minuga äravahetamiseni sarnane mees seda just ühes vulgaarse sisustusega toas teeb. Lisaks väitis ta, et unenäo-seks on alati hea. Viimasega ei saa aga siiski nõustuda – esineb ka kordi kus erootilised unenäod on painavad ning ebaloomulikud…ühekorra tahtsin oksendada. Jaan läks viiekordse paneelmaja keldris asuvasse videolaenutusse, kus teda teenindas labase meigiga keskealine slaavlanna. Jaan soovis vaadata mingit seiklusfilmi. Filmi saamiseks aga pidi ta teenindajaga sealsamas otsekohe vahekorda astuma. Situatsiooni vulgaarsus ajas Jaani oksendama.
Juhtum 2: Jaan õppis ülikoolis. Üks tema õppejõududest oli 60ndates eluaastates daam, kellele Jaan miskipärast pidi külla minema. Õppejõud võttis Jaani vastu kombinees….(tsenseeritud)….Jaan vältis õppejõudu mitmeid nädalaid.
