Väikekodanluse kammitsais

A Hawk and A Hacksaw vuntsidega akordionimängija vaatas vikerkaare poole, mis üle Tagalahe end nähtavaks tahtis teha. Balkanimaade muusika pani terve sisemuse elama ja KM võttis sandaalid jalast. Vasakul käel aga väikelinna morni-ilmelised väikekodanlased.

Tundub, et Eesti rahvatantsuks võiks pidada muusika taktis  pea noogutamist ning eriti kuumaverelised löövad veel jalaga takti  kaasa ka.

Muusika aga võttis üha rohkem enese võimusesse ning KM-iga arutlesime, et kas sellise muusika kuulamisel võiks lähtuda samast meetodist, millega vaadata abstraktset kunsti – ainult et vastupidisel kujul. Ehk siis kunsti tajumise kui muusika asemel sulgeda silmad ja tajuda muusikat kui kujutavat kunsti. Samas aga saime aru kui jabur on sellele isegi mõelda, kui on tegu balkanimaade rahvamuusikaga, mis oma olemuselt on nii vohav ja elujõuline justkui lehismets peale sooja vihma ning mida ei pea isegi tunnetama vaid ta tunnetab sind ise.

Nägin eelmal ka siinmail tuntud (mees)ajakirjanikku. Me küll ei tereta teineteist, kuid ilmselt teab ka tema mind. Olin ka kahevahel, kas paluda teda tantsima, kuid jällegi sain aru et see pole “sünnis”. Liiga palju väikekodanlikkust, mida ei suutnud ka murda järjest meeletumaks muutuvad helidevood. Kontsert lõppes ootamatult, kohalikud naised tõmbasid peened rätikud endale rohkem ümber, mehed võtsid veel õlled kätte ja läksid kodu poole.

Mina ostsin jääteed, sest R on mures, et ma joon liialt sageli alkoholi. See on tõsi, ka minul on selle pärast mure.  Seistes aga järjekorras ning rääkides jooke müüva naisega ründas mind mees rohelises pluusis. Ründas mind jooke müüva naise kaudu:

Ära räägi sellisega. Vaata teda…üks libe sell, selline sinise pluusiga. Sellist sinist pluusi kannavad vaid libedad tüübid.

Kehitasin õlgu ja lahkusin.