Eelmäng
Teisipäeva hommik, kell on 6. Ülestunnistaja ärkab ja ta viiakse laatsareti, kus pannakse istuma väikesesse kabinetti, dermantiiniga kaetud toolile. Üle laua vaatab teda kurjailmeline vanem slaavi daam. Laualambi valgusvihk on suunatud otse ülestunnistajale näkku. “V balnitsu, da? Zdes vashõ dokumentõ.” Pobisen oma tänusõnad.
Edasi pikk koridor ja tuba, mis täidab garderoobi funktsiooni. Järjekordne laud, mille taga järjekordne vanem daam, kes ei tõsta oma tähtsatelt paberitelt pilkugi kui sisse astun vaid ühmab: “Kardina taha ja riided seljast. Aluspüksid jalga jätta, sall ja müts kotti!” Lähen osutatud kohta ja hakkan lahti riietuma. Panen ka kingad salli ja mütsi jaoks antud kotti. Naine tuleb ka ning nähes seda kotti hakkab valjul häälel etteheiteid tegema: “No kakshe tak?! Kingad ikka eraldi! Kas kodus paned ka salli ja kingad ühte kotti. Kingad mustad on ju!”. Lõpetuseks ohkab toonil, mis on kõike näinud.
Saan oma palatisse, kus mulle saatuse poolt on määratud kaaslasteks 4 vanemat meest. Ühel pole jalgu. Teisel on torud kuskil siseorganites. Jään ootama. Lõpuks saabub järjekordne keskealine daam, kes ütleb lakooniliselt: “Tulge järgi, valmistan Teid ette!”
Avaakordid
Lähen daami järel tuppa. Naine annab mulle sinise paberkitli ja mustad paberist stringid. Tõsi küll paberist on vaid osa, mis kaitseb noksi, ülejäänud on vaid kummiribad. Käsib mul raamile pikali heita. Täidan käsu.
Eredas valguses hakkab naine mind kui lihatükki käänama ja pöörama. Eesmärgiks oma eelajaloolise aparaadiga mu jalg karvadest puhtaks saada. Kole kõdi on. Naerma ajab.
Partituur kehale
Lõpuks viiakse mind liftiga korrusele, kus inimestel plaan mu jalg katki lõigata. Ootusärevus on suur. Mõtlen omaette, et sooviksin ka kogu protseduuri näha ning juurdlen küsimuse üle, et kas peaks neil paluma mingit peeglit hoida, et näha, kui mul palutakse püsti tõusta ning operatsioonilauale pikali heita. Teen seda. Kanüül ja rõõmurohi. Hirmus naljakas hakkab. Lülisamba vahele kuskile torgatakse mingi nõel ja tunnen kuskil lülisambas liikumist, justkui mingi uss liiguks seal ringi. Ikka on naljakas. Räägin sundimatult õdedega ning proovin piiluda, mis seal jalgade pool toimub. Pea lükatakse tagasi. Uinun.
Finaal
Keegi äratab mind õrnalt. Järjekorde keskealine daam – opibloki õde. Küsin ta käest itsitades, et mis ta peale tööd teeb ning teen ettepaneku, et ta peaks minu palatisse mulle külla tulema. Ta naerab ja ütleb, et ma edasi magaksin. Magangi.
Palatis ärkan. Jalgu pole olemas, vähemalt ei tunne neid – ńäen aga neid. Tahaks veel rõõmurohtu ja magada. Magangi õhtuni ja hakkan tasapisi juba oma jalgu tundma, liigutada veel ikka ei saa.
Järelmäng
Öörahu saabudes kustutatakse tuled. Üks meestest pistab kisama: “Na pomosh! Ubjuuuuuut!” Kägiseb ja koriseb nii nagu prooviks keegi teda kägistada. Saabuvad õed. Mees istub rahulikult oma voodil ja vabandab. Oli eksinud. Öö jooksul lööb veel mitu korda trianglit.
Jalg nagu muinasjutt
Ülejärgmisel päeval võetakse sidemed ära ning pannakse uued. Õnnestub piiluda oma jalga – see särab imelises värvigammas: erinevat tooni rohelist, sinist, kollast, punast, lillat ning muidugi oranži.