Enese päästmisest

Üks mu sõber on juba 3 aastat Darfuris ÜRO tsiviilmissioonil. Olen huviga kuulanud tema lugusid sealsest elust ning tundnud, et see, mida ta teeb on Tõeline ning minu siinne töö muutub tema lugude kõrval üha ebatõelisemaks ning väiksemaks.

Ka mina olen juba pikemat aega unistanud minna maailma päästma ning nüüd lõpuks on reaalne siht silme ees. Sügisest peaksin sõitma Kagu-Aasia vihmametsadesse ning see teadmine annab igapäevaselt motivatsiooni tegeleda ka selliste tööasjadega, mis muidu tunduvad igavad.

Aga milleks? Milleks on ka elukutse valikud seotud sooviga kedagi või midagi aidata? Kas sellega jätan tegelikkuses endale tunnistamata, et inimene kes vajab päästmist olen ma ise? Kas altruismi põhjuseks on egoism?

Enese elule tähenduse ja väärtuse leidmine põhineb egoismil. Mina pean tundma, et Minu elu midagi tähendab.

Maal mõtisklemiseks surevuse üle: Giovanni Barbieri Et in Arcadia Ego

Seitse surmapattu

Kivirähki näidend Ingel, ingel vii mind taeva oli üldjoontes meeldiv üllatus, kuid seda ebameeldivamaks üllatuseks oli saalis viibinud publik.  Publiku hinnangul oli olemas justkui kohustus naerda, kui Kivirähk on autoriks.

Etendus, olles üles ehitatud seitsmele surmapatule pakkus analüüsiks erinevaid aspekte: sookriitilist, ajaloolisest perspektiivist lähtuvalt ja ideoloogiast lähtuvalt.

Ehk vast kõige nõrgem oligi lavastus sooaspektist vaadelduna. Hüsteeriline naine, kommunist, kel seljas räbalad kehastab seitset surmapattu. Tema vastaspooleks on lihtsameelne ja heasüdamlik Eesti maamees, kes vaid teeb oma tööd ning ei mõtiskle Suurte Ideede üle.  

1. Viha: hüsteeriline naine ja lahke ning kannatlik mees;

2. Aplus: näljastreiki pidav naine, kes ei suuda siiski öelda “ei”  ja pirukaid toov, muretsev mees;

3. Ahnus: manipuleeriv, emotsionaalne naine ning siiras mees

4. Halb tuju, laiskus: mossitav naine ja muretsev mees

5. Liiderlikkus: jääb lugejale otsustada 

6. Kadedus: oma õde kadetsev naine ja kohmetu mees

7. Kõrkus: jääb lugejale otsustada

Ideoloogiliselt oli näidend samuti lihtsalt loetav ning seostatav tänapäeva Eestiga. Parempoolne, rahvuslik arusaam Eestist versus ideaalid nagu solidaarsus, sotsiaalsus, õiglus, vabadus.

Linnas ringi käies olen tähele pannud plakatit: Ahelad on paremad kui vabadus. Ka antud lavastuses oli läbi põimitud isikliku vabaduse ja vabaduse ideaalide omavaheline sasipundar. Sageli, nii ka selles lavastuses proovitakse neid vastandada. Aga milleks? 

Ülal: Hieronymus Boschi Seitse Surmapattu

Jõgi ühendava ja lahutava metafoorina

London River. Armand Amari orientaalsed helid ja Berliini filmifestivali auhinnaga pärjatud Burkina Fasost pärit näitleja Sotigui Kouyaté moodustavad hingekriipiva terviku. Teiseks peategelaseks on Brenda Blethyni kehastatud naine, kes otsib oma kaduma jäänud tütart. 

Lisaks Euronewsi ja ITV’i dokumentaalkaadrid Londoni 2005 aasta pommirünnakutest, kultuurilised ja rassilised sterotüübid ja kartused ning peategelaste lootus leida kadunud lapsi. Jõgi võib olla ühendav  kuid ka lahutav. Teine kallas tundub sageli kauge olevat ning võib hirmu sisendada. London River on keskendunud selle lahutava ja ühendava jõu analüüsile, tehes seda lihtsalt, selgelt ning südamlikult.

Kas sa elad reaalsuses?

“Kui häda ligineb, sa päästa oma hing.

Sa jäta maja, jäta koduring.

Võid leida endale sa teise kodumaa,

kuid vastset hinge leida sa ei saa.”

Libedad ja hämarad  Kalamaja tänavad. Jalg jala ees kui silmi kargab silt “Kas sa elad reaalsuses?”. Tööle jõudes saan küsimusele vastuse.  Ahjaa…värsiread 1001 ööst.

μισάνθρωπος

Eile vahetasime R-iga austusavaldusi ning uuendasime meie duo De Profundis repertuaari. Lisandusid kaks Francesco Landini teost. Saime ka enda palju harjutatud gavoti lõpuks lõbusamalt kõlama.

Olin toonud R-ile Lätist temanimelise küpsisekarbi. Küpsiseid süües ja teed juues kiitsime teineteist (loovus, lugemus, mõistmisvõime, sotsiaalsed võimed, analüüsi- ja sünteesioskus jne jne).  Enesekiituse aluseks aga sai eelnev:

1) Purjus, kallistav keskealine naabrinaine trepikojas;

2) Haisev, demagoogist 50ndates aastates mees minu söögilaua taga;

Pärast kolmetunnist musitseerimist kulmineerus õhtu sama naabrinaise rünnakuga minu korterisse, kus ta järjekordselt proovis mind kallistada ja suudelda.

Raske on kirjutada misantroopiast nii, et seda valesti ei mõistetaks. Samuti on olemas oht langeda maailmavalu kirjeldamise ohvriks.  Meenub Kong Fuzi ütlelus (minu mäletamist mööda):

Ma ei kurvasta, et ma ei mõista inimesi –

Ma kurvastan, inimesed ei mõista mind.

Hinnangut anda inimkonnale oleks sama julge kui anda hinnangut iseendale. Oluline on siinjuures olla aus ning mitte lasta end eksitusse viia pettekujutlustest.

Il Potere e la grazia

Pogenemine jouluoudusest. Lennuk, moned tunnid ja olen Roomas. Joululaupaev kulub peamiselt niisama ringi uitamisele: jalutuskàigud Colosseumi ymber, piazza della Pigna (mu endine elukoht), via Condotti ja Hispaania trepid ning ohtusòòk (rannakarbid, pasta alla vodka ja lesta  moodi kala) pisikeses pererestoranis. Otsustasime kaaslastega vàltida Vatikani.

Jàrgmisel hommikul kuuleme, et maailm on sokis kuna paavsti olevat rynnatud. Veider, kuidas pisike punt inimmòistusega manipuleerijaid ning kuulutatakse ka sekulaarsete yhiskondade poolt jòulude paiku pyhaks.  Samas, mis seal veidrat on.

Peale hommikusòòki kòndisime Colosseumi ning sealt edasi San Clemente kirikusse. Kohale jòudsime jumalateenistuse lòpuks. Kui inimesed olid lahkunud kysisin hoovidesse ja katakombidesse sisse pààsemise kohta. Kahjuks olid vaid sel pàeval aastas kòik vàravad kinni ning Rooma yhe pònevama kiriku saladusi meile ei paljastatud.

Sama saatus tabas meid ka, kui soovisime minna Villa Borghesesse. Va bene, un’altra volta.

 Laupàev. Rooma tutvustavast ajaloofilmist, mida kàisime Time Elevatoris vaatamas ma parem ei hakka kirjutamagi, et mitte taaselustada koletuid màlestusi.

Nyyd aga tànase pàeva pònevaim: nàitus Il Potere e la Grazia. Kunstiteosed pyhakutest, màrtritest ning valitsejatest. Erilisena paistis Jan van Eyck’i “Pyha Francise Stigmad” - sisaldades endas elu dynaamikat. Tegu on teosega, mida vaadates tòepoolest aeg kaob ja pildiraami taga olev elab imelisel kombel.  

Kahjuks saab mul kohe interneti aeg otsa ning seetòttu ei saa ma hetkel pikemalt kirjutada, proovin hiljem peamise teema – pyhadus ja vòim – juurde tagasi tulla.

Gay art-porno zombiefilm

Eile avastasin Elioni videolaenutusest Bruce la Bruce’i (vt ka fotot Pieta ühe mu varasema sissekande juures) filmi Otto or Up With Dead People. Üllatus oli see igal juhul kuna olen pikalt juba BLAB’i filme näha tahtnud. Ühiskonnakriitilises teoses, millele annab külge panna palju erinevaid silte (gay, art, porno, zombie, low budget, paroodia, odav, C-kategooria, tummfilm jne jne) on tegelasteks Otto –  nooruk kes arvab, et ta on zombie;  Medea naine, kes teeb homozombiedest filmi; Hella, tema tüdruksõber (ning millise hauaplaadi ta endale sünnipäevaks sai!); Fritz ja Maximillian – kaks näitlejat, kes mängivad gay zombie pornokas.

Loe lisaks Bruce’i blogi: http://www.brucelabruce.com/news.html

Jalg nagu muinasjutt

Eelmäng

Teisipäeva hommik, kell on 6. Ülestunnistaja ärkab ja ta viiakse laatsareti, kus pannakse istuma väikesesse kabinetti, dermantiiniga kaetud toolile. Üle laua vaatab teda kurjailmeline vanem slaavi daam. Laualambi valgusvihk on suunatud otse ülestunnistajale näkku. “V balnitsu, da? Zdes vashõ dokumentõ.” Pobisen oma tänusõnad.

Edasi pikk koridor ja tuba, mis täidab garderoobi funktsiooni. Järjekordne laud, mille taga järjekordne vanem daam, kes ei tõsta oma tähtsatelt paberitelt pilkugi kui sisse astun vaid ühmab: “Kardina taha ja riided seljast. Aluspüksid jalga jätta, sall ja müts kotti!” Lähen osutatud kohta ja hakkan lahti riietuma. Panen ka kingad salli ja mütsi jaoks antud kotti. Naine tuleb ka ning nähes seda kotti hakkab valjul häälel etteheiteid tegema: “No kakshe tak?! Kingad ikka eraldi! Kas kodus paned ka salli ja kingad ühte kotti. Kingad mustad on ju!”. Lõpetuseks ohkab toonil, mis on kõike näinud.

Saan oma palatisse, kus mulle saatuse poolt on määratud kaaslasteks 4 vanemat meest. Ühel pole jalgu. Teisel on torud kuskil siseorganites. Jään ootama. Lõpuks saabub järjekordne keskealine daam, kes ütleb lakooniliselt: “Tulge järgi, valmistan Teid ette!”

Avaakordid

Lähen daami järel tuppa. Naine annab mulle sinise paberkitli ja mustad paberist stringid. Tõsi küll paberist on vaid osa, mis kaitseb noksi, ülejäänud on vaid kummiribad. Käsib mul raamile pikali heita. Täidan käsu.

Eredas valguses hakkab naine mind kui lihatükki käänama ja pöörama. Eesmärgiks oma eelajaloolise aparaadiga mu jalg karvadest puhtaks saada. Kole kõdi on. Naerma ajab.

Partituur kehale

Lõpuks viiakse mind liftiga korrusele, kus inimestel plaan mu jalg katki lõigata. Ootusärevus on suur. Mõtlen omaette, et sooviksin ka kogu protseduuri näha ning juurdlen küsimuse üle, et kas peaks neil paluma mingit peeglit hoida, et näha, kui mul palutakse püsti tõusta ning operatsioonilauale pikali heita. Teen seda. Kanüül ja rõõmurohi. Hirmus naljakas hakkab. Lülisamba vahele kuskile torgatakse mingi nõel ja tunnen kuskil lülisambas liikumist, justkui mingi uss liiguks seal ringi. Ikka on naljakas. Räägin sundimatult õdedega ning proovin piiluda, mis seal jalgade pool toimub. Pea lükatakse tagasi. Uinun.

Finaal

Keegi äratab mind õrnalt. Järjekorde keskealine daam – opibloki õde. Küsin ta käest itsitades, et mis ta peale tööd teeb ning teen ettepaneku, et ta peaks minu palatisse mulle külla tulema. Ta naerab ja ütleb, et ma edasi magaksin. Magangi.

Palatis ärkan. Jalgu pole olemas, vähemalt ei tunne neid – ńäen aga neid. Tahaks veel rõõmurohtu ja magada. Magangi õhtuni ja hakkan tasapisi juba oma jalgu tundma, liigutada veel ikka ei saa.

Järelmäng

Öörahu saabudes kustutatakse tuled. Üks meestest pistab kisama: “Na pomosh! Ubjuuuuuut!” Kägiseb ja koriseb nii nagu prooviks keegi teda kägistada. Saabuvad õed. Mees istub rahulikult oma voodil ja vabandab. Oli eksinud. Öö jooksul lööb veel  mitu korda trianglit.

Jalg nagu muinasjutt

Ülejärgmisel päeval võetakse sidemed ära ning pannakse uued. Õnnestub piiluda oma jalga – see särab imelises värvigammas: erinevat tooni rohelist, sinist, kollast, punast, lillat ning muidugi oranži.

Zoe Keating

Unenägu:

Märtrisurm

Olles juba varem tunnistanud üles oma unelmast – märtrisurmast – tundub kohane kirjutada tänase õhtu katarsisest: Poliuto kontsertettekandest “Estonias”. Kuid enne seda tuleb tunnistada veel möödunud nädala sündmustest.

Pühapäev. Tartu. Kontsert Salemi kirikus. Kirikuhoone on õõvastust tekitav – just selline nagu kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümmnendate algul välismaise raha eest ehitati. Peale vaadates tuleb tõdeda, et lisaks pühakojale sisaldab hoone endas veel sauna, peosaali, magamisruume ja Jumal teab mida.

10 minutit enne kontserdi algust istume teises reas, loeme kava ja õelutseme vahelugemiste pärast. Oma õuduseks olime märganud, et peale iga pala on vahelugemine. Kartsime halvimat.

Ja halvim juhtuski. Selgus, et neiu, kes meie ees istus kui vahelugemist enne kontserdi alguses kritiseerisime ongi vahelugeja. Piinlik oli. Veidi. Kontsert lõppes jumalasulase palvega – nad kohe ei suuda olla vaiki.

Töönädal sisaldas endas piinu, mõtteselgust ja jubedaid kehalisi avastusi. Nädal kulmineerus koolitusega, mida viis läbi minu hinnangul ebakompetentne naine, kes sundis meid voolima plastiliinist kujukesi ja neid mööda lauda ringi liigutama, proovides sealjuures teha mingit nurgataguse posija psühhoanalüüsi.

Aga nüüd katarsise juurde. Poliuto. Pani mind mõtisklema taaskord naiste alaväärsele positsioonile ajaloos. Loo tegevuspaik Armeenia ning Poliuto, ristiusku pööranu, mõistetakse surma. Hiljem saab tast pühak, kuid ta naine, kes on loo tegelik kangelane, ei pälvi säärast au. Teda on kujutatud kui ebastabiilset, jõuetut naisukest, kes algul ei suuda otsustada kumba meest armastab, hiljem otsustab lasta end ristiusku pöörata vaid seetõttu, et ta kaasal (Poliutol) on väga suur enesekindlus (ka surmale vastu hakata).

Lugu ise meenutab aga praegust perioodi (praegune=sekulariseerimisperiood euroopas). On endine usk ja on uus usk. Uue usu tunnistajad määratakse surma. Sarnane olukord, kuigi vähem dramaatiliselt, toimub ka praegu. Kristlus on oma tähendust minetanud (minetamas) ning uus usk (teadus, inimkesksus, demokraatia, sõnavabadus jms) on kujunenud (kujunemas). Lisaks soovitan lugeda delfis ilmunud Varro Vooglaiu artiklit “Homoküsimuses toimub manipuleerimine, mitte avalik arutelu” (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=27506793&l=fpOpinion). Grotesksena antud artiklis tundub autori viis süüdistada Reimo Metsa demagoogias ja muudes pattudes, kui autor ise kasutab just selliseid võtteid ise. Homoseksuaalsuse teemal soovitan ka veel lugeda veidi erinevat versiooni Polyeuct ja Nearchuse sõprusest. Polyeuct’i viimasteks sõnadeks Nearchusele: “Mäleta meie salajast vannet…”