Veel muusikast

Oma edevuses olen sunnitud üles tunnistama, et juba viimased pool aastat olen ansambli Atlas kummardaja. Head nautimist!

Halvimad mälestused Rahmaninoviga

Eile, olles lummatud Rahmaninovi 3ndast klaverikontserdist, nägin laval ka enda klassivenda põhikoolist. Mälestuste tulv, mis mind tabas oli sama intensiivne kui muusika. Koolis käimine on periood, mis on paljudele olnud traumaatiline – nii ka mulle. See on üks hirmsamaid perioode minu elus – pidev ebakindluse, ebaturvalisuse tunne, mis mind alati tabab suuremates rahvamassides pärineb ilmselt just koolist.

Mu klass oli õudne – vaid väga vähestega soovin veel kunagi kohtuda (ning ka kohtun). Klassis oli vägivald normiks – üksteist peksti, mõnitati, alandati – keegi ei saanud end kindlalt tunda. Mõned on nüüdseks surnud, osad on vanglas või seal olnud.

Kui aga vaatasin seda klassivenda kontserdisaali laval, pidin tõdema, et on ka väheseid helgemaid mälestusi ning nende eest võlgnen tänu just talle ning mõnele üksikule veel.

Rahmaninovile aga järgnes Dvorak, mis tõi hoopis helgemad ja soojemad tunded mu hinge. Ununes isegi, et väljas on jube niiske.

Katkised hinged II ja sürreaalsus

Takuya Angel

Stockholmi kaasaegse kunsti muusem. Dali. 80 SEK. Kui varem vaatasin Dali töid kui keskkooliõpilastele suunatud ilusaid pildikesi, siis pärast näitusel käimist pidin oma arvamust korrigeerima. Pidin taaskord tunnistama, et arvamus põhines mu harimatusel ning asjaolul, et keskkoolis tõepoolest mulle Dali meeldis. Filmiklipid (intervjuud Daliga, koostööfilmid Bunueliga) sobisid mu reisi ning viimase aja sündmusi ilmestama ning peegeldasid mu sisemust.

Veel enne kaasaegse kunsti muuseumi külastasin ka Ida-Aasia muuseumi, kus oli väljas näitus kimonotest. Taaskordne elamus, millesarnaseid võib saada vaid Skandinaavias: vaatasin parasjagu ühte Takuya Angeli poolt disainitud kimonot ja aksessuaare, kui sisenesid kolm värviplekilistes tunkedes töömeest, kes huvitatult asusid kimonoid vaatama ning omavahel nähtu üle arutlema.

Juhtum meenutas eelmist Rootsis käimist, kus laeva diskoteegis 4 Rootsi tuletõrjujat seletasid mulle kui oluline on sooline võrdõiguslikkus nende organisatsioonis ja miks seda üldse on vaja arendada.

Eelnevale mõeldes tundub Eesti ühiskond olevat tõepoolest ikka veel koopas, valguse peegeldust koopaseinal vaatamas.   

Rootsist tagasi tulles tõmmati mind tahtmatult draama keskpunkti. Arvasin, et olen ühe abielu lagunemise põhjus (õigemini küll mees tahtis mind põhjusena näha).  Katkise hingega mees tunneb end ohustatuna oma sookaaslaste poolt?

Katkised hinged I

Lasknud mõni aeg enda kahtlustel ja kõhklustel settida olen otsustanud siiski kirjutamisega jätkata. Kuid esimesena sissekanne katkiselt hingelt:

Midagi ei juhtunud

Laupäeva hommikul pohmelliga ärgates tegin veel enne voodist tõusmist kaks tähtsat otsust: a) lõpetada ära inertseks kiskuva suhte pereisaga, kes mind aeg-ajalt armastab muljumas käia ja b) mitte juua enam tühja kõhu peale veini. Moraalne pohmell sellest väiksemaks ei läinud ja ette rutates võib öelda, et rikkusin õige pea reeglit b.
Kui ma mõne tunni pärast seisin silmitsi sõbra sulatamisel oleva kergelt räpase külmkapiga, tundus mulle, et ma vaatan peeglisse. Sõber toetas mind lahke sõnaga, kinnitades mulle, et olen katkine inimene ja et ma võiksin mängida jaapani filmis Sünge Saladusega Naist. Ma ei tea, kas mul sünge saladus on, aga midagi ma igal juhul inimeste eest varjan. Seda ebameeldivam oli õhtu edenedes ja võõrustajate vahetudes avastada, et ma võin teatud tingimustel avada enda väiklaseid, eneseimetluslikke ja jumal-teab-mis külgi. Sünge Saladusega Naine nii ei teeks. Ta jääks vaoshoituks. Puistaks võib-olla ainult siin ja seal nappe süngeid vihjeid.
Pühapäeva hommikul pohmelliga ärgates ei suutnud ma teha ühtegi mõistlikku otsust. Ninast tilkus padjale verd. Meenus, et olin end kõigepealt liiga kauaks külla unustanud ja siis koduteel külastanud üht keskealist meessõpra. Rääkisime tühjast-tähjast, kunstist, abielulahutusest. Suudlesime. Paar tundi varem olin välja tulnud kahetsusväärselt lolli avaldusega, et ma pole kunagi maganud üle 40-aastase mehega. Otsustasin seda olukorda mitte muuta ja tellisin takso. Tantsisin üksi kodus kella kuueni.
Pühapäeva pärastlõunaks suutsin roomata diivanile. Vaatasin Oprah’ saadet, kus kaks täiskasvanud tütart parasjagu lahinal nutsid, kuna nende ema oli avastanud, et on ikkagi lesbi. Mõtlesin tülgastusega, kui õudne on see, et lastel on isegi täiskasvanuna oma vanematele pretensioone ja et ma pole ise sugugi parem. Ainult ma ei nuta rahvustelevisioonis selle pärast. Nagu tellitult helistas selle peale ema, kes teatas, et hakkab kohe lapselapsele surnupealuuga kampsunit kuduma. Tundsin, et ärevus kasvab ja et ma ei julge minna poodi suitsu ostma. Otsustasin helistada eksmehele ja nõuda talt rahusteid, mida lahke silmavaatega arst kunstnikele hullumajas kerge käega välja kirjutab. Rahusteid ta mulle tuua ei saanud. Nõudsin kompensatsiooniks, et ta ütleks, et ma olen tark ja ilus. Ta ütles. Korteris rahutult ringi kõndides ja peegli ette sattudes mõtlesin, et ma tahaks saada peaosa jaapani filmis, kus ma mängiksin Permanentse Mälukaotusega Naist.

Lisaks eelmisele

Tundub, et ilmselgelt olen sunnitud oma kirjutamised kahjuks lõpetama – põhjendused, mida AK mulle ütles on iseenesest mõistlikud (ning väga konnatiigilikud!): Eesti on väike, ole ettevaatlik kui oma elu lugemiseks annad. Inimesed võivad sind valesti mõista ja labastada seda, mis on su jaoks oluline.

Tõsi ta ju on – selleks, et lõpuni aus olla peaks blogi pidama täiesti anonüümsena. Kahju. Pean jällegi tõdema, et “lepin”. Kas see tõstab mu enesehinnangut? – Ei. Kuid on jube mõistlik.

Eile, kui olin enda viimase postituse avaldanud, hakkasin mõtlema, et olen teinud vea. Algaja blogijana olen langenud edevuse lõksu ja kirjutanud liig palju ehk iseendast samas kui eesmärgiks oli pigem kirjutada teistest.

Vahekord Robotnaisega (Fembot?)

Naine kelle viimaste aastate seksuaalsed praktikad viitavad asjaolule, et ta võib olla lesbi tegi mulle ülestunnistuse: ta nägi unes, et oli minuga vahekorras Robotnaisena. Unenägu oli inspireeritud fotost, kus minuga äravahetamiseni sarnane mees seda just ühes vulgaarse sisustusega toas teeb.  Lisaks väitis ta, et unenäo-seks on alati hea.  Viimasega ei saa aga siiski nõustuda – esineb ka kordi kus erootilised unenäod  on painavad ning ebaloomulikud…ühekorra tahtsin oksendada. Jaan läks viiekordse paneelmaja keldris asuvasse videolaenutusse,  kus teda teenindas labase meigiga keskealine  slaavlanna. Jaan soovis vaadata mingit seiklusfilmi. Filmi saamiseks aga pidi ta teenindajaga sealsamas otsekohe vahekorda astuma. Situatsiooni vulgaarsus ajas Jaani oksendama.

Juhtum 2: Jaan õppis ülikoolis. Üks tema õppejõududest oli 60ndates eluaastates daam, kellele Jaan miskipärast pidi külla minema. Õppejõud võttis Jaani vastu kombinees….(tsenseeritud)….Jaan vältis õppejõudu mitmeid nädalaid.

 

Naised ja kalad

Eelnevale lisaks:

http://www.daikichiamano.com/

Milliste sõnadega kirjeldame?

Sootu iha

Kuna ta räägib ihadest, siis pole vahet kas ta on mees või naine. Härra Jaan* vaatas endale püksi, kas kõik on ikka alles, ohkas kergendatult ning jäi õndsalt magama. Sitsiilias (kahtlustan et ka mujal vahemere ääres) katsutakse oma munasid kui nähakse mingit õnnetust lubavat märki (must kass ja sellised). See harjumus Jaanile sealt külge ei jäänud.

Aga mõtiskluse kohaks on ikkagi – mis Jaani tekstides viitab “naiselikkusele”? On see teemade valik, sõnakasutus, mõtlemise struktuur(itus)?

Pilt: Johann Pinto

Loe ja piilu lisaks: Genitalia apoteotica (http://genitaliaapoteotica.blogspot.com/)

* Nimi muudetud. Tõeline tunnistaja teada.

Mormonmode

This is an important message from the Opinion Machine to mormon missionaries visiting Stockholm. A new chapter of the “The Book of Mormon” has been discovered! It reads as follows: “Backpacks are practical when doin missionary work abroad and dark suits are stylish but thou shall not mix them – thus angering God and making yourself look like a socialdemokratisk lokalpolitiker.” So, the next time you risk making the fashion faux pas, ask yourself: “What would Jesus do?” We can assure you that he wouldn’t be caught dead, or resurrected, in an outfit like that.

Allikas: mingi Rootsi ajaleht

Nüüd seda ümber kirjutades ei tundunudki nii naljakas. Kui seda aga täna hommikul (ja need eilsed joogid!) lugesin oli tegu suurepärase huumoriga.